Helsingis Kallio linnaosas asuvas tantsusaalis alustavad viis naist lavastuse läbimängu. Jõuline ja väga füüsiline koreograafia, tantsijannad hoiavad oma keha detailideni kontrolli all. See ei ole abstraktne liikumine, liikumine on tulvil viiteid nii naiselikule sensuaalsusele kui ka tugevusele, maskuliinsele robustsusele, suisa jõhkrusele. „Is she asking for it?” küsib üks tantsijannadest, pidades silmas esiplaanil end venitavat (või ehk hoopis hööritavat?) kolleegi. „It’s only movement, she is not asking for it,” vastab ta ise.
„Ma kardan, et me liigume praegu ajas tagasi, aga mina tahan näidata, kui võimsad on naised,” sõnab koreograaf Susanna Leinonen lavastuse kohta.

Pärast läbimängu istume proovisaali põrandal. Koreograaf ja tantsijad räägivad, miks nad otsustasid poliitilistele ja ühiskondlikele teemadele läheneda tantsu kaudu. Ajal, kui Donald Trump Hillary Clintonit nasty woman’iks (vastikuks naiseks) nimetas, oli Susanna Leinonenil õigupoolest plaanis hoopis keskkonnateemaline lavastus. „Trumpi sõnavõtt oli viimane piisk. Tundsin, et kui asjad on sealmaal, et mees võib täiesti avalikult ühe naise kohta nii öelda, siis liigume me ohtlikule territooriumile. Läksin kontorisse ja ütlesin, et me muudame lavastuse nime ja teemat ning kasutame Arvo Pärdi muusikat,” räägib Leinonen.

Objektistamine pole võõras

Susanna Leinonen Company on tegutsenud 2001. aastast, „Nastyt” peab koreograaf aga sisuliseks pöördepunktiks. „Sellist lavastust ei saa teha põhjaliku eeltöö ja tõelise süvenemiseta,” sõnab ta. „Igaühel meist on selle teemaga kokkupuuteid, nii et naisena oli väga lihtne sellesse lavastusse sisuliselt panustada ja iseenda kaudu Susanna koreograafiale läheneda.” Paraku. Nii arvab tantsija Elisa Tuovila.

Tantsijad on ühel meelel: nad soovivad, et inimesed näeksid, mida nad suudavad laval teha.

Enamik trupi tantsijaid on klassikalise balleti taustaga, objektistamine pole neist kellelegi võõras. „Sulle öeldakse, et muidu oled täitsa normis, aga su jalad ei ole piisavalt pikad,” toob näite Tiia Huuskonen. „Või öeldakse, et su jalad on okei, aga kõrvad ei ole. Su pea on liiga väike ja perse liiga lai,” lisab Tuovila. „Sind võetakse kehaosadeks lahti. Sa muutud lihakäntsakaks. Mõnikord kaob niimoodi sellest kõigest tants.”

Eriti halvad on lood aga siis, kui tantsuõpilane on alles laps, keda juba üheksa- või kümneaastaselt teistega võrreldakse. Mitte isegi seljataga, vaid avalikult. „Ja kui keha hakkab muutuma, on inimesed sageli ebakindlad. Viimane asi, mida kuulda tahad, on see, kuidas keegi sinu rindu ja tagumikku kommenteerib. Tantsumaailmas on vaja väga palju enesekindlust, sest keegi osutab alati näpuga sinu suunas,” ütleb Leinonen. Tantsijad on ühel meelel: nad soovivad, et inimesed näeksid, mida nad suudavad laval teha. Nähtud „Nasty” proov ei jäta nende võimekuses kahtlust.
Üheti on tantsijate kehad midagi, mida objektina käsitleda on paraku lihtne, ent lavastuses saab sellest oma tugevuse näitamise vahend.

Lavastuse raadioreklaamis kasutas trupp Trumpi ja teistegi misogüünseid väljendeid, mille nad soome keelde olid tõlkinud. „See mõjus nii mõnelegi kuulajale šokeerivalt,” meenutab Leinonen. „Me tahame tõstatada küsimusi ja inimestes selle teemaga ebamugavust tekitada. Mitte natuke, vaid palju. Mis tunne on olla naine? Ma usun, et mehed peaksid seda lavastust nägema,” ütleb ta. Tantsijate rõõmuks ei ole soome mehed lavastust peljanud. „Minu juurde tuli ühel õhtul pärast etendust üks 50-aastane mees ja ütles, et suudab teemaga väga hästi suhestuda,” toob Leinonen näite.

Ta on veendunud, et maailm ei peaks mehi ja naisi vastandama. „Me peaksime koos parema ühiskonna nimel töötama ja edasi liikuma. Praegu tundub, et me liigume ajas tagasi,” nendib koreograaf. „Ainult sada aastat tagasi oli naisi, kelle elus toimuva otsustasid peamiselt kaks meest. Isa pani paika, kellega naine abiellub, ja abikaasa otsustas kõik edasise. Minu jaoks oli oluline seda lavastust teha, sest ma usun, et me peame tegema kõik, et vältida tagasi sinna ajastusse libisemist,” ütleb Leinonen.
Seejuures ei ole „Nasty” lavastus, mille eesmärk oleks näidata inimestele üksnes ühiskonna halvemat poolt. Nii et tagasi algusesse. Kontrastide ja lootusrikkuse teenistuses ongi muusikaline kujundus, kus põhirõhk on Arvo Pärdi teostel. „Olin kindel, et lavastusse sobib vaid selline muusika, mis ajab minu ihukarvad püsti. Tahtsin selles lavastuses töötada kontrastidega. Me ei saa rääkida räigel teemal ja seda omakorda muusikaga alla joonida. Aga Arvo Pärdi muusikas on lootust. Nii et kui mina seda koreograafia kaudu anda ei oska, siis ehk suudab seda muusika,” muigab Leinonen.

Susanna Leinonen Company „Nasty”

Koreograafia: Susanna Leinonen
Muusika: Arvo Pärt, Max Richter
Tantsijad: Tiia Huuskonen, Elina Häyrynen, Natasha Lommi, Elisa Tuovila ja Erika Vilander
Etendused 23. ja 24. novembril Kumu auditooriumis

Arvo Pärdi „Für Alina” ja IV sümfoonia

Arvo Pärdi „Für Alinat” soovis koreograaf Susanna Leinonen juba ammu mõnes lavastuses kasutada. Nüüd avanes selleks võimalus. Veel on „Nasty” muusikalises kujunduses kasutatud veidi vähem tuntud teost, Mihhail Hodorkovskile pühendatud IV sümfooniat, mida tuntakse ka Los Angelese sümfoonia nime all. Lavastuses kasutatava salvestuse dirigent on seejuures soomlane Esa-Pekka Salonen.