Tantsuime: märjaks nutetud Märt Agu saab 8000 uut sõpra


Tantsuime: märjaks nutetud Märt Agu saab 8000 uut sõpra
Rene Suurkaev

Tants on õige mehe töö, väidab Eesti kõigi aegade noorim noorte tantsupeo üldjuht Märt Agu oma sünnipäeva ja tantsupäeva künnisel ja räägib, et eesti tants on liiga hea, et sellega maailma vallutada.

— Olete kaheksa tuhande noorte tantsupeo tantsija üldjuhiks. Mis tunne on?

— Arvasin, et olen rahvatantsuilmas nii kaua olnud ja tean, kuidas see käib. Eksisin. Tunnen, et pean ju hoolima kõigist kaheksast tuhandest väljakule tulevast noorest esinejast. Aga kuidas seda teha? Kellele toetuda oma otsustes? Pean võtma vastutuse, mida pole kellelegi delegeerida.

— Üldjuht koos meeskonnaga teeb peo eel Eestile kaks ringi peale, sõites ühelt tantsimiselt teisele. Milline ülevaatajate päevaplaan on?

— Tallinn – Harjumaa – Virumaa – Kesk-Eesti – Lõuna-Eesti – saared. Tööpäeva alustame seitsme paiku, üheksast algavad ülevaatused. Ja on paha, kui su silmad tantsijaid vaadates ei sära. Ülevaatamisega saame ühele poole nelja-viie paiku, siis autosse, uude maakonda, aga ega see veel lõpp ole. Analüüs alles algab.

Arutame tulevikku, kas või seda, kuis küll nii palju keskkoolinoorte C-rühmi peole kandideerib. Meil tuleb leida võimalus, et teha neile järgmisel aastal päris oma pidu. Tänavu jääb ju väljakutäis C-rühmi peolt koju, neid on nii palju juurde tulnud. Vanasti vilistati keskkooli lõpul rahvatantsu peale, öeldi, et tehakse pigem breiki või vääneldakse ümber posti. Aga nüüd – milline juurdekasv! Arutelud käivad öötundideni, kahe-kolmeni välja. Siis toks, pea padjale…

— Kas tants on tõelise eesti mehe töö? Eesti mees peaks ikka olema natukene jõrm sepp või Kalevipoeg, mitte pastlad jalas kekutaja.

— (Pikk paus.)

Miks siis tants ei võiks olla meeste ala? Pealegi – eesti meeste rahvatants ei ole ninnunännutamine, mida näitas imehästi meeste tantsupidu. Põlvist saati mudas trampimine, vaiaga nüpeldamine – on ka selliseid tantse.

Ja arvamine, et tants pole meeste ala, pigem vaibub. Inimesed näevad hea meelega meest tantsimas. Meeste rahvatants on hoopis mehisem kui näiteks seltskonnatants, kus mees on pigem raam, mille sees lehvib tüdruk. Meestel on tantsus maskuliinne roll, mees lööb rahvatantsus jala täistallaga maha, nii et tolm tõuseb, ja neiukene keksleb seal ümber. Eesti tantsus on rollijaotused hästi paigas. Mees peaks kindlasti tantsida oskama.

— Kas teile on tehtud etteheiteid, et võinuks valida ikka mõne päris elukutse, mitte tantsujuhi oma?

— Otse ei öelda, aga teinekord antakse märku küll, et autojuht on hoopis teine asi. Ja veel pangajuht! Aga kui naiste hulgas on aina enam tippjuhte, miks siis ei võiks meeste hulgas olla tantsuõpetajaid? Meesõpetajal on poiste tantsima panemine mitu korda lihtsam kui naisel. Ja kui palju noori mehi on tantsualale tulnud! Nad ei häbene enam tantsimist.

— Autojuhil võib töö lõppeda, pank võib pankrotti minna, aga tantsida on tahtnud inimene läbi aastatuhandete.

— Absoluutselt.

— Kas te olete Eesti ajaloo kõige noorem tantsupeo üldjuht?

— Minu tantsuteed on kogu aeg võrreldud isa omaga. Olen 31, kui pidu kätte jõuab. Isa oli siis 33. Nii et selle sammu võrra olen isast eest. Aga vanuse tähtsustamine pole vajalik. Ju olin selleks lihtsalt valmis.

— Ma ei puudutanud senini meie jutus teadlikult teie isa, traagiliselt autoavariis hukkunud Mait Agu teemat, enne kui selle ise esile tõite. Esiteks: see võib olla valus. Teiseks: ju on kuulsate isade kuulsatel poegadel teinekord raske vanemate varjust välja saada.

— Esimesed aastad pärast isa surma võib-olla kasutasin mingil määral seda ära, et olen Mait Agu poeg. Siis tuli aeg, mil raiusin kõigile: ma pole Mait Agu poeg, olen Märt Agu. Nüüd olen sõlminud enesega rahu, tean, kes olen ja kust tulen. Olen uhke oma päritolu üle. Need, kellele meeldivad arvud, las loevad kokku, kumb meist on rohkem tantse teinud. Mina pigem naudin, et teen sama tööd kui isa, tallan samu pastlaid. Sest miks peaksid need pastlad nurka visatuna või klaaskappi panduna tolmu koguma?

— Kui tihti isalt nõu küsite?

— Väga enam mitte. See jäi aastasse 2007, kui olin esimest korda tantsupeo liigijuht. Käisin isa haual, mõtlesin seal, tundes ta lähedust. Ma pole kunagi mingit usku olnud, ka isa polnud, hauatagusesse ellu ei usu. Aga ju see haud oli mulle koht, mille juures tundsin, et on turvaline olla. Sain asjad hinge pealt ära rääkida.

Loe veel

Kuigi isa surmast on möödas 13 aastat, mõtlen ikka teinekord, et huvitav, kuidas ta oleks võinud üht või teist asja teha. Olen viimase kümne aasta jooksul tantsinud väga palju isa tantse, analüüsinud neid, püüdnud aru saada, miks ta just nii mõtles. Ja kimbatuses olles vaatan ülespoole, et saatku mulle nüüd ometigi mingi märk, miks ta seda asja nii tegi. Pealegi pole paljud isa tantsud üldse kirja pandud, nad levivad kui folkloor õpilaselt õpilasele.

— Tänavuse noortepeo finaaliks saab suurejooneline „Põhjamaa”. Koorid laulavad, tantsijad tantsivad Mait Agu legendaarset tantsu, mille on lavastanud Märt Agu. Põlvkondade järjepidevus.

— Paljudel on senini väga eredalt meeles, kui mu isa saadeti Kalevi staadionilt viimsele teele ja tantsijad tantsisid hüvastijätuks „Põhjamaad”. Võib-olla just selle pärast seostub „Põhjamaa” paljudele leinaga.

Kui alustasin rahvatantsuõpetajana tööd ansamblis Kuljus, siis ehmatasin, nähes, kuidas „Põhjamaa” esitusel oli mingi leinav mulje. Aga see pole ju leinatants! Tegelikult on „Põhjamaa” ju pärit Ülo Vinteri muusikalist „Pipi Pikksukk” ja Pipi pole mingi leinaja tüüp. Pigem on see laul ja tants kui lubadus kodumaale, et tullakse tema juurde igal juhul tagasi. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, tulen ikka tagasi. See haakub ideaalselt meie peo teemaga – „Maa ja ilm”. Ma ei unusta Eestit, tulen tagasi, see on sisemine rõõm ja kindlustunne. „Põhjamaad” tuleb palju rõõmsamalt tantsida.

— Kuidas saada noorte tantsupeo üldjuhiks?

— Ju peab selleks lihtsalt kasvama. Mina ei tea, mida tuleb süüa, et saada kahekümneviieselt liigijuhiks, kolmekümneüheselt üldjuhiks. Kui tantsuilmas piisavalt kaua ringi vaadata, siis tekivad kindlasti ka piisavalt head ideed. Neid kroonibki üldjuhul üldjuhi staatus.

— Peo üldjuhina lõite uue meeskonna, panite kõigi liikide etteotsa üksnes noori. Kas vanad ei pahandanud?

— Tegelikult pole need uutena tunduvad nimed tantsuilmas sugugi uued. Nad kõik on mitmel peol olnud assistendid, tegutsenud lavastusmeeskondades. Tõsi – ühelt poolt maksab vanemate olijate kogemus. Aga kui need kogemused lõpuni ära kasutada ja mitte mõelda järelkasvu peale, siis võime ühel hetkel olla sealmaal, kus kogemusteta noored seisavad väljaku äärel, aga pole enam kedagi vanadest juhtidest appi kutsuda. Pole kelleltki nõu küsida. Ma mitte ainult ei anna noortele võimalust, vaid annan ka vanadele võimaluse neid mentoritena aidata ja õpetada ning vajaduse korral liiga lennukaid ideid kärpida.

— Esimest korda Eesti ajaloos toimub täiemahuline tantsupidu lauluväljakul. Miks?

— Kui hakkasime koos laulupeo kunstilise juhi Veronika Portsmuthiga ja sõber Imre Sooäärega pidu kokku panema, siis mõtlesime, et kahel eraldiseisval peol võiks olla ühine algus ja lõpp. Mõtlesime telesillale ja tehnilistele abivahenditele, mitte aga sellele, et panna peod füüsiliselt ühte ruumi. Tantsupeo lauluväljakule toomisel polnud siis mingit seost Kalevi staadioni olukorraga. Käisin plaani välja, olin valmis sellest ka loobuma, aga minu juurde tulid mitmed, keda ma usaldan, ja ütlesid: „Märt, tee ära. Kui sina ei tee, siis 20 aastat keegi ei tee!”

Nüüd saamegi proovida lauluväljakul tõesti ühtset pidu. Ma ei taha öelda, et nüüdsest peaksidki tantsupeod lauluväljakul toimuma hakkama, see pole eesmärk.

— Kuidas juhtus, et laulupeo üldjuht Veronika Portsmuth on teie klassiõde?

— Meie teed läksid lahku põhikooli järel. Mina läksin matemaatikat õppima. Saime üle aastate kokku vist 2002. aasta peol, rääkisime. 2007 kohtusime uuesti. Midagi hakkas susisema, et võiks koos teha. Ja lõpuks tõi Imre Sooäär meid kokku.

— Kui seda intervjuud loeb laulu- ja tantsukauge inimene, siis tahab ta kindlasti teada, mis on sellel peol nii erilist, et tasuks ikka kohale tulla.

— Laulu- ja tantsupidu on nii sügavate traditsioonidega, et siin ei saagi välja mõelda midagi täiesti uut ja erilist. See on meie eestlaste uhkuse demonstratsioon, mis näitab, kes me oleme ja kust me tuleme, miks me sellised oleme. Laulupeo lõpus ei tule lasta 15 minutit  saluuti viieteist miljoni krooni eest. Las raha jääb pigem riigikassasse. Las me tunneme ka ilma selleta kaks nädalat hiljem kodus, kuis me süda on rahul, sest me käisime peol, olime seal koos, laulsime ja tantsisime. Tantsu- ja laulupeol tuleb pigem kinni hoida vanast, mitte püüda aina uut saavutada. Pealegi on iga etendus nagunii ainulaadne ja eriline.

— Ühtsustunne ja peo ilu sünnivad karmilt – tuhanded tantsijad jäävad kõrvale, ei mahu lihtsalt ära. Ja üldjuhil pole aega ega jõudu, et minna iga väljajäetu juurde, teha talle pai, lohutada… 27. aprill on päev, mil selgub, kes saavad peole. Mis tundega seda päeva ootate?

— (Pikk paus.)

See on kõige karmim teema. Vist põen osa rühmade väljajätmist elu lõpuni. Lauljad ju võetakse peaaegu kõik peole, kui nad just koidu asemel porilombist laulma ei hakka. Aga tants – miks meil peavad need piirid olema? Mul on nii kahju ja ma tõesti ei tea, kuidas väljajääjate muret korvata saan. Jube kerge on öelda, et ärgu kurvastagu, vahest järgmisel korral saavad peole. Aga mis me muud teha saame…

Loodan, et tantsuõpetajad mõistavad meid ja valikute kitsust. Loodan, et nad ei räägi väljajäämise järel lastele, et liigijuht on paha ega lase neid peole. See teema piinab tõesti meid kõiki. Ma olen näinud, kuidas liigijuhte vaevavad ühe või teise rühma äpardused. Väljajäämine on peo kõige raskem teema. Ma tõesti ei tea, kuidas sellest, pea püsti, välja tulla.

— Mida te tahate tantsus saavutada?

— Kui ma 2005. aastal jala robustselt katki tegin, sain aru, et ma ise tantsijana väga kaugele ei jõua. Õpetamise koha pealt aga loodan küll palju. Tõsi, tantsuelus tänapäeval väga rikkaks ei saa, küll aga on tasuks teistmoodi rikkus. Ma saan peo järel endale korraga 8000 uut sõpra. Ja kui ma kunagi saan öelda, et minu käe alt on tulnud need ja need Eestile olulised tantsijad või tantsuõpetajad, siis olen ma tõesti kaugele jõudnud.

— Asutasite tantsuakadeemia. Mida see endast kujutab?

— See oli üks mu unistusi. Paljud on öelnud, et isa läks hauda just normaalsete tantsusaalide eest võideldes. Eesti tants ja tantsijad on treeninud läbi aegade kusagil keldrites, vanades, ümber ehitatud hallitavates ruumides. Olin ammu tahtnud tantsukooli luua ja kui mulle ükspäev pakutigi võimalust teha see Solarise keskusse, siis ma kaks korda ei mõelnud.

Mu esmane ülesanne oli luua ruumid, mis peavad silmas kõiki tantsija mugavusi – peeglid, stanged, vetruv põrand, pesemisvõimalus. Nüüd olen loonud akadeemias eesti tantsu arenemiseks suurepärased võimalused.

Aga mida koolis õpetada? Tundub, et Eestis on väga palju häid tantsijaid, aga nad on liiga kinni ühes oma žanris. Ise olen saanud klassikalist tantsu, sõutantsu, rahvatantsu ja see kõik seisab võistlustantsu najal. Nii olen mingil tasemel kompetentne kõiges. Tahtsin teha kooli, kuhu toon kokku kõikvõimalikud tantsuhuvilised inimesed, ilma kohustuseta diplomit saada. Tahan, et oleks sõbralik keskkond, kus saaks õppida kõiki tantsuerialasid.

— Et inimene oleks oma kehaga sõber?

— Just. Ja et ta oleks võimeline edasi minema professionaalsele teele, et tal oleks piisav pagas ülikooli minekuks. Tantsuakadeemia nimi on kõlav, aga sisuliselt on siiski tegemist erakapitalil põhinevate tantsuringidega, kuhu võib tulla igaüks. Ma pole kunagi olnud piitsaga tantsuõpetaja. Püüan inimestele selgeks teha, et see on neile enestele kasuks, mis nad siin teevad. Ja kui nad saavad lisaks natuke rakenduslikku tantsuharidust, on see ju hea.

Mul käib tantsutundides 300 õppurit. Siis käivad siin veel harjutamas Tallinna ülikooli koreograafiaõppurid, keda on kuni poolsada. Lisaks 200 Kaie Kõrbi väikest baleriinikest. Majast käib kuu jooksul läbi nii 600 inimest.

— Miks eesti tants pole veel maailma vallutanud? Miks pole meil näiteks oma Michael Flatleyt?

— Aga võib-olla ei peakski me maailma vallutama. Hiljaaegu arvas näiteks keegi tantsupeo liigijuhtidest, et eesti rahvatantsu oskussõnastik tuleks tõlkida inglise keelde. Ütlesin, et tore, aga paljusid asju ei suuda me kirjeldada. Meie teame, mis on käärhüpe ja labajalg, aga kas me suudame seda öelda teises keeles?

Kaerajaan on meilt maailma läinud, pealegi on eesti tants meeskonnatants. Kaheksa poissi ja kaheksa tüdrukut on eesti tants. Aga iiri tants jõudis maailma ikka tänu Michael Flatleyle, mitte kordetantsijatele ta selja taga. Edasi – flamenko on puhas soolotants, kõhutants on puhas soolo, breik ja hiphop, praegused Ameerika rahvatantsud on samuti soolod…

— Ka vene tants põhineb solistidel.

— Just, kutid teevad trikke. Äkki on just siin üks põhjus, miks me pole maailma vallutanud. Ja kui võtta me tantsupeod, siis kõige suurema elamuse saavad nendest ikkagi osalejad ise. Nii on me tants mõeldud pigem meile endile ja mina näen selles pigem head. Aga kui ise midagi maailmas eesti tantsust teen, siis on see ikka kaerajaan…

— Eneseusk on tähtis ja tundub, et kaerajaani Euroopasse viimise kampaania on seda kasvatanud, juba julgetakse kõikvõimalikes paikades kaerajaani tantsida.

— Julgus on tekkinud – kui naaber teeb, siis miks mitte ka mina. Aga eesti tants ei tohikski saada iiri tantsuks, sest siis algavad kohe ka siseringi kemplused, kes kõvemini kaerajaani teeb, kas mina või sina. Kellele seda kemplust vaja on?

— Kas näete tantsupidu unes?

— Joonised jooksevad küll peas ringi.

— Ja jõuabki kätte laulu- ja tantsupeo finaal – „Põhjamaa”. Koorid laulavad, rühmad tantsivad, mida teeb ja tunneb sel ajal üldjuht?

— Ma olen nii emotsionaalne inimene, et finaali ajaks olen end vist täiesti märjaks nutnud. See saab olema nii võimas… Mul on pilt, kus isa seisab Kalevi staadionil kellatormis ja lehvitab peo järel kõigile lastele ja nutab.

Ja tunnen juba ette, et selle „Põhjamaa” ajal ja järel tahaksin olla kusagil laste keskel. Aga ju pean ma hoopis suruma kellelegi kätt, ise muudkui töinates…

Kes ta on?

Märt Agu

Noorte tantsupeo „Maa ja ilm” üldjuht

Tallinna tantsuakadeemia kunstiline juht

Sündinud 19. aprillil 1980

Haridus

•• Õppinud pedagoogikaülikoolis koreograafiat, Tallinna ühisgümnaasiumis matemaatikat,

•• Tallinna 21. keskkoolis muusikat

Looming

•• 2010 Kalevi võimlemispeo avagala idee autor ja pealavastaja

•• 2010 teise meeste tantsupeo „Elementaalne” erirühmade juht, lavastaja ja koreograaf

•• 2009 XVIII tantsupeo A-rühmade lavastaja ja üldjuht

•• 2009 ja 2008 telesaate „Laululahing” kooride liikumisjuht ja koreograaf

•• 2008 telesaate „Tantsud tähtedega” žürii liige

•• 2007 X noorte tantsupeo 7.–9. klasside rühmade üldjuht

•• 2002–2006 muusikalide „Pipi” ja „West Side Story” koreograaf, tantsija ja näitleja

•• 2006 esimese meeste tantsupeo naisrühmade juht ja ansamblite lavastaja

•• 2000–2005 tantsija ja näitleja muusikalides „Tuhkatriinu”, „Georg”, „Grease”, „Miss Saigon”, „Les Miserables”, „Tanz der Vampire”, „No, no, Nanette”

•• Varasematel tantsupidudel olnud A-rühmade liigijuhi assistent, esitantsija ja lavastusgrupi liige, lavameeste koordinaator ja maskott – koer.

Mis see on?

„Maa ja ilm”

•• XI noorte laulu- ja tantsupidu

•• Tallinna lauluväljakul

•• Reedel, 1. juulil kell 19 ühine avamine, tantsupeo 1. etendus

•• Laupäeval, 2. juulil kell 20 tantsupeo 2. etendus

•• Pühapäeval, 3. juulil kell 9 rongkäik, kell 14 laulupidu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare