Tantsumemm Helju Mikkel kartis tantsupidu ära rikkuda


Tantsumemm Helju Mikkeli paid ja tantsijate jäljed teevad Haldja talu eriliseks.

Hiljaaegu sai tantsumemm Helju Mikkel kutse noorte tantsu- ja laulupeole ning rongkäigule, aga see kutse pani ta muretsema.

Memme noorus pole enam esimene: vanust üle kaheksa-kümne, jalad annavad tunda, süda jukerdab. “Mõtleks, kui ma  kuumas, pika rongkäigu järel ära suren, rikun veel laste ilusa peo ära,” arutas Memm kodus Haldja talus, teadmata, kuidas kutse peale talitada. Hing tahtis üht, ihu sundis teist.

Haldja talu, kus Memm oma muremõtteid mõlgutas, on isemoodi koht ja Memm isemoodi  inimene.Ta õpetas läbi aasta-kümnete tantse Tartu ülikooli rahvakunstiansamblis. Lõi palju uusi lisaks, neid tantsitakse taas ja taas. Algatas üliõpilaste Gaudeamuse peod. Kasvatas punase aja kiuste tudengitest eestlasi.

Kui Memmest tema sadade õpilastega rääkida, siis öeldakse: “Memm”, peetakse paus, vaadatakse äraseletatud ilmel kaugele. Eestlane on imelik inimene, ei oska ega taha tähtsaid asju kõva häälega öelda. Pigem peab pausi. Ja see paus ütleb kõik: Memme vägi on Haldja talu jälgedes ning paides.

Memme kodu Haldja on  tavaline vana talu oma vana talu lõhnaga, mis koosneb koerakarvadest ja arstirohtudest, värskelt hakitud tillist, suitsusingiga praetud munast ning välikäimlast. Haldjal on oma punase kuuega rähn, kes käib koera sööginõust palukesi nokkimas.

Kunagi oli Haldjal raba. Läbi aastakümnete on Memm ja tema õpilased siia kandnud sadu puid, tuhandeid kive.

Aeg voolab Haldjal isemoodi, aeglaselt nagu lõputu regilaul. Haldja aja teevad eriliseks jäljed. Raske on leida tantsijat, kes poleks pühapaigaks saanud Haldjal käinud. Haldjal on oma puud Anna Raudkatsil, Ullo Toomil, Kristjan Toropil, Mait Agul. Enamik neist on ise kasvama hakanud, justkui haldjate istutatud. Memm näeb – iga puu on inimese nägu.

Pisikese Pambu kuusk

Ka noorte tantsupeo üldjuhil Maido Saarel on Haldjal oma kuusk. See kasvas sõnajalapõõsa all, oli pisikene, kuni Maido selle leidis. Ja päikesepaistesse kasvama pani. Nüüd on Maido kuuse kasvud jämedamad kui teistel. Sellist rammu on nii kuuses kui ka kasvama panijas. Maidol on ka oma kiviskulptuur, mille tema tantsijad tegid. Kaks kivi ülestikku, ette veel kolmandaid paljasteks varvasteks asetatud. “Pisike Pambu,” ütleb Memm.

Palju aastaid kandis Memm kaelas “Tuljaku” tantsu looja,  Anna Raudkatsi sõrmust. Nüüd seisab sõrmuse jälg kivisse raiutult aiaveeres.

Igal Haldja nurgakesel on nimi. Preesiõu, Püstkoda, Kajakuusik, Talismani kivi, Sõleseppade kaasik, Hobupea värav. Vabaduse, Tõe ja Õiguse tamm. Kiik, mis “kiunub kindaid” ja koduhaldjas Viruskundra.

Põhilise töö on Haldjal teinud rahvatantsijad. Memm on neid vastu võtnud, hingi soojendanud, ideid pakkunud. “Ju natuke oskan inimestega suhelda, vaatan ikka silma, kui räägin.” Memmel on meeles, et kui küla traktoristid õues kive keerasid, aedu ehitasid, ei tulnud nende suust ühtegi “kuradit”. Kuidas Haldja hea vägi neile külge hakkas, Memm ei tea.

Memm  mõtleb isemoodi. Imelikke tempe tegev süda paneb Memme arutlema: “Teeks tantsu, mille rütm on kui minu südamel: paar takti ja siis jätab vahele, paarkümmend takti ja jätab jälle vahele. Aga siis paneb galoppi! No see oleks vast tants!” Memm tõmbab käega üle kortsudesse uppuva näo, küsib – kas pole need mitte ilusad?

Kui Memme kortsud olid väiksemad ja vähem ilusad, teda eriti palju ettevõtmistele ei kutsutud. Aga sajandivahetusel saadud Valgetähe orden ja hiljem lisandunud Tartumaa kuldne tammeoks tõid kutsete tulva. Memmel olid isegi rahvariided pakitud, ju ei lähe enam vaja. Siis tuli mullu 50. sünnipäeva pidanud tudengipidu Gaudeamus Tartus, kus väljakutäis rahvast Memme püsti seistes austas. “Ju siis olen ikka midagi väärt ka,” leiab Memm, mõeldes aga tänavuse noortepeo kutsest, mis teeb ühtaegu nii rõõmu kui ka  kurbust.

Selle kutsega on nagu Haldjalt lahkumisega, mis muudab meele helgeks, kuid silma märjaks. Igale lahkujale teeb memm pai. Paljudel tuleb siis pisar silma. Miks, ei tea nad isegi.

25. juuni hommikul keerab Haldja õuele buss tantsupeole minevate lastega. “Aga meil on Haldjal vanad kombed, igaüks,  peab midagi kaasa saama, kas või ühe pai,” ütleb Memm.

Loe veel

Ju vist teeb pai eriliseks see, et tänapäeval pole paljudel aega ja tahtmist pai teha. Rahalugemiseks, valitsuse tõrvamiseks aega ikka jätkub, pai jaoks mitte.

Kõiksuse koda ootab

Surma Memm ei karda. Memm teab, mis juhtub, kui aeg saab täis. “Me elame Maa sõõri sees, kõik kaunis on siin sõõrikujuline. Nii rahvatantsuring kui ka lilleõis. Maa sõõri kohal on Kõiksuse koda. Kui kohtuvad Maa sõõri värav ja Kõiksuse koja uks, tuleb minna. Ma ei tea, mis on Kõiksuse kojas, aga mulle lausa meeldiks sinna minna. Ju saan seal teada seda, mida siin ei tea. Ja seal on ees palju tuttavaid ja häid inimesi, kellega saan taas kohtuda: Anna…, Kristjan…, Mait…” Memme pilk on selge.

“Aga ma ei taha, et mind lilledega ära saadetaks, lilled ei pea minu pärast surema. Tuledega, valgusega peab mind ära saadetama, et oleks valge minna. Kõiksuse kojast vaadates leian Haldja just valguse järgi üles.”

Memm on mõelnud, et võib-olla tuleb ta Kõiksuse kojast tagasi pääsukesena. Tiirleb üle mustreid täis rahvatantsuväljaku.

Nii see Memm seal Haldjal istus, mõtles helgest surmast, muretses tähtsa peokutse pärast. Kuni mõtles välja, et saadab peole enese asemel rahvatantsija aatetunnistuse. Luuleread, mis ta kirjutas 1994. aastal, kui tantsupeotuli Haldjal läideti.

Aatetunnistuse puhul on Memmel alati tunne, et see oli tema sees pikka aega, enne kui paberile sai. Ja mis ütlemata jääb, selle ütleb pikk ja soe Memme pai Haldja väravas.

Memm teab: aatetunnistus jääb. Isegi siis, kui seda kõva häälega välja ei öelda.

Rahvatantsija aatetunnistus

Olen iva Su algusest, Eestimaa,

olen kild Su paesest pinnast

ja suutäis Su leivakäärust,

olen tõru Su hiietammest

ja sulg Su pääsutiivast,

hell ebe Su rukkilillest

ja Su aadete narmasjuur, Eestimaa.

Olen kummelimuru Su õuel

ja pihlakobar Su väravapuul,

nestepiisk Su kurekella kambris

ja tahiniit Su Koidu-Hämariku lambis.

Olen pisar Su nutus

ja rõõm Sinu naerus,

kõla Su keeles ja õnnistuspalve

ja usk Su lootustes, Eestimaa.

Olen kestmise läkitus Sinust ja Sulle,

tulen ja tantsin Sinust ja Sulle, Eestimaa.

Olen iva Su algusest, Eestimaa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare