Jüri Arrak, kirjutasid kunagi artikli "Kas kunsti nimel võib tappa?", kus meenutasid taanlase Bjorn Nørgaardi performance i, kus tapeti hobune. Kus on sinu jaoks need eetilisuse piirid kunstis – mida võib teha ja mida mitte?

Kui loomal on näituse ruumides tagatud samad tingimused kui seal, kust ta toodi – olgu laborist või loomaaiast, siis mina ei näe probleemi.

Terje Ojaver pidi oma merisea "Akvaariumi" näituselt ära viima. Ometi võime loomaaias näha merisigu krokodillide või tibusid raisakotkaste elussöödana. Miks sel puhul ei protestita?

Nørgaardi puhul oli teine probleem, mille pärast ma sõna võtsin: siin lühendati looma eluiga kunsti tegemise nimel. Selle vastu olen praegugi. Mis puutub loomaaeda, siis on ta üha rohkem uurimisasutus, kus säilitatakse kaduvaid liike. Loomi peab seal toitma ja inimene ei saa muuta evolutsioonis tekkinud toitumisahelat. Siin on hoopis teine probleem kui kunstis. Muidugi oleks parem, kui laps otseselt ei näeks, kuidas krokodill oma saaki murrab.

Kus on siis jällegi piirid? Mida võib näitlikustada ükskõik kas siis kunstilistel või pedagoogilistel eesmärkidel?

Ühed räägivad, et elu ongi naturalistlik ja inimene peab kõike nägema ja teadma, mis elus toimub: sünnitust, lõikusi, mõrvu, surnukuure jne. Mina olen siiski vanamoodsat meelt, et kunst on mingil määral kasvatusvahend. Seepärast ei tahaks ma kunsti nimel eksponeerida täiesti loomulikku toitumisahelat – näiteks kuidas madu kugistab hamstrit. Sama fakt lastele rääkimiseks loodusloo tunnis on normaalne, kuid ma ei arva, et peaks tooma nastiku tundi ja näitama, kuidas ta hiirekest hekseldab. Inimene on emotsionaalselt modelleeritav ja seepärast olen selle vastu, et kunstis demonstreerida võikust, mis elus kahjuks eksisteerib.

Raoul Kurvitz kasutas kunagi Soomes performance il poest ostetud eluskala. Jällegi tõstsid loomakaitsjad lärmi. Ometi ei protesti keegi siis, kui perenaine lööb kodus needsamad kalad elusalt pannile või kui talumees tapab jõuludeks sea.

Eks igaüks räägib oma mätta otsast. Mina näiteks ei saaks olla talumees, ma ei saa looma tappa – mul on selline närvisüsteem. Eks ma siis olen silmakirjateener, kes räägib, kui paha on siga ja kukke tappa, kuid kes ise sööb liha.

Siin ongi vahe elu ja kunsti vahel. Kunst peaks juhtima inimkonda vaimsuse poole. Naturalistlikud hood käivad ikka peal, kuid munkadel on selline meditatsiooni vahend, et kui nad kujutavad endale ette väga ilusat seksuaalset noort naist, hakkavad nad mõtlema, mis selle naise sees on: igasugused soolikad, naharibad ja lõpuks, mis tast järele jääb, kuidas raisakullid teda söövad jne. Ühesõnaga sa visualiseerid selle jälkuse ja tunned, kuidas himu selle naise vastu kahaneb. Kunst mõjutab inimest samamoodi.

Üks asi on naturalistlikud lavastused kunstis, kuid ehk avaldavad laostavamat mõju hoopis vägivalda kujutavad maalid või filmid?

Muidugi, kunstis saab teha hullemaid asju kui elus. Võtame kasvõi õudusfilmid, kus laibad moonduvad, liha vajub pehmeks ja muud asjad, mida looduses ei näe.

Küsimus on selles, kas kunstis on vaja seda kujutada. Tsensuuri loomulikult pole, kuid on kunstniku enda maailmapilt ja sisetunne. Kui kunstnik tahab näidata jubedat vägistamis-

stseeni koos kunstliku valguse, värvi ja jubedate lõhnadega, võib ta seda teha, kuid milleks?

Ehk mõtlen jälle vanamoeliselt, kuid kunst pole lihtsalt maailma peegeldus, ta peab juhtima inimest ka peeglitagusesse maailma, peab inimest kuidagi õilistama.

Kui eetiline on kunstis inimese ekspluateerimine? Minagi olen oma tütart eksponeerinud kunstiteose osana. Mida aga arvata lavastajatest, kes laval või filmis sunnivad teisi inimesi oma kunsti nimel tegema vahel koledaid asju?

Kui su tüdruk seal ei kannatanud, siis pole midagi. Kui inimene moraalselt ega füüsiliselt ei kannata, siis on see kokkuleppe küsimus. Kui aga paned inimese naelte peale istuma nii, et veri taga, siis ma ei tea, palju sa talle maksma pead.

Kunsti ei saa käskude ja keeldudega juhtida, eriti kui asi puudutab inimesi. Inimene on modelleeritav ja alluv, kuid selles sogas ei tohi kunst kõigega kaasa minna.

Eesti filmitegijad tapsid hobuse

Kui paarkümmend aastat tagasi valmis Olav Neulandi esimene film "Tuulte

pesa", erutas tollast filmirahvast väga hobune, kes filmivõtetel päriselt maha

lasti. Isegi Eesti filmitegijad olid jõudnud mängufilmis esineva kunstilise ja reaalse ähvardava piirimaani.

Kui filmikunst sündis, varjutas seda seos fotograafiaga. Arvati, et

filmikaamera on millegi reaalse jäädvustamiseks. Vennad Lumiere id võtsid mäletatavasti üles jaama saabuva rongi, esimene film oli dokumentaalfilm. Et film jäädvustab pea tänase päevani just fotograafilist reaalsust, on ka

mängufilmide tegijail olnud alailma kiusatus poetada kaadritesse midagi "tõelist". Neulandi "Tuulte pesa" kaadrid vast ei parasiteerigi liigselt sodikslastud hobuse korjusel, kuid see fakt käis kulutulena suust suhu ja erutas inimeste meeli.

Nii nagu manipuleerimisel ikka, kerkib pelgalt filmilindile jäädvustamise nimel tapmise puhul üles eetiline küsimus: kas see on lubatud ja põhjendatav? Loomi on tapetud teistelgi juhtumitel, kuid see küsimus ei kao kuhugi ja tuleb kaasa ka vaatesaali, publiku ette. Iga vaataja mõtleb peaaegu instinktiivselt, kas nüüd oli tarvis teha seda ja seda, et mina kogu seda jama näha saaksin?

Mõiste "nagu päris" kehtib üsna sageli ka kaskadööride töös. Seda, et nende mäng ja tõeline olemine on väga lähedased, tõestavad rohked sinikad ja muhud nende kehal, millest pole ka parimatel tegijatel pääsu. Filmikunsti ajalugu tunneb aga ka juhtumeid, kus surmasaamist etendav kaskadööril tuleb asi tegelikult sooritada, sest ka sel ohtlikul alal juhtub tööõnnetusi nagu

mujalgi. Üldteada tõsiasi on kino Kosmose kaasomaniku ja kunagise

kaskadööri Aldo Tammsaare ränk vigastus filmivõtetel.

Tõelisuse tagaajamisel kasutavad mitmed filmilavastajad heal meelel amatööre. Kaamera ette aetakse inimesed, kellel puudub vastav treening ja kes omapead vaid instinktile toetudes võivad jõuda ka suurepäraste tulemusteni.

Filmikunst on saanud virtuaalseks kunstiks. Enam pole tähtis ainult see, mis saab üles võetud, vaid ka see, mida saab arvutis juurde teha. Sel aastal kinodesse jõudnud "Matrix" on üks suursaavutus just selles suunas.

Inimvaimu loodud reaalsus on aga haaravam ja võimsam kui tselluloidlindile pelgalt jäädvustatud. Manipuleerimine on jõudnud juba uuele tasandile, filmiga "Matrix" seostatakse Ameerika Ühendriikides noortevägivalda, mis on nõudnud seal maal rohkesti ohvreid.

Muidugi pole otseste seoste tõmbamine võimalik. Kui koolikaaslasi maha kõmmutanud poistele meeldis "Matrixi" film, siis ei tähenda see veel, et seal

loodud kujundirida sunniks igaüht ilmtingimata karabiini järele haarama.

Kunst ei saa ega tohigi olla "külm", selline, et ta kedagi ei puuduta. Paraku on manipuleerimine kunstirahva loomingupaleti üks osa, sest enamasti

manipuleerimine puudutab.

Andres Laasik

Sakslased ei lubanud eestlasi kalaga lavale

Draamateatri läbi aegade paremaid tükke oli jaanuaris 1993 esietendunud "Tagasitulek isa juurde", kus näitlejad publiku rõõmuks päris kala püüd-sid.

Oma pööraste remarkide poolest kurikuulus Madis Kõiv oli näidendisse kirjutanud kalapüüdmise rõdult. Ja nii seisid peategelased Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp rambil, õngeridvad otsapidi lavaauku rippumas.

Mehed õngitsesid, lõ-puks välja elusa kalapuraka. Va libedik lõi õhku ahmides laval "lutsu", kuni lavaseltskond publiku elavnenud kaasaelamise saatel ta kahva sai.

Draamateatris mäletatakse tänaseni selle rolli jaoks rekvisiidiruumi vanni soetatud kaht karpala, kes siis dublantidena kordamööda laval käisid. Pärast etteastet pandi kala jälle vanni tagasi, järgmist etendust ootama.

"Neil olid isegi nimed," meenutab näitlejanna Kersti Kreismann. "Eks ikka Härra ja Proua Karp." Kalad ristiti näidendi kahe eriskummalise tegelase järgi, kellest palju juttu tehakse, kes aga lavale justnagu ei ilmugi.

Pärast "Tagasituleku" viimast etendust lasid näitlejad Härra ja Proua Karbi pidulikult Kadrioru tiiki.

Oli 1990-ndate algus, Eesti oli veel vaba laps, kes ei teadnud euronormide "heast ega kurjast". Loomakaitseliikumist teati vaid mõne vananeva filmidiiva eksklusiivne hobina.

Suur oli üllatus, kui "Tagasitulek isa juurde" Saksamaale kutsuti. Sealne looduskaitse selts hoidis aga elusast kalast kuuldes peast ja keelas säärase kunsti hoobilt ära.

Elevust tekitanud kalastseeni mängis eesti teater sakslastele kunstkalaga.

Meelis Kapstas