Tapmise talumatu kergus

„Lahustumine” on muu hulgas lugu nelja põlvkonna jooksul alal hoitud ja pärandatud vimmast.

Tänavusel romaanivõistlusel teise koha võitnud Märt Lauri romaan „Lahustumine” mõjub ootamatult. Eelkõige vist seetõttu, kui küps tundub romaan. Kui ei teaks, võiks oletada, et teose autor on sündinud kõvasti varem kui 1980. aastal. Seda esmamuljet toestab kirjaniku häbenematult poeetiline ja kujundirohke keel, mis meenutab endisaegse vabariigi romaane: armastus kui hommikune jääkirme, surm kui sukeldumine õlitünni...

Samal ajal on Lauri tugevus osavad ja detailsed kirjeldused, mis mõjuvad veenvalt sõltumata sellest, kas jutuks on paadikruvi pöörlemine, NKVD ülekuulamismeetodid või silma kaotanud inimese kohanemisraskused. Ka Narva pommitamist või Nõukogude sõjaväeteenistust kujutatakse nii, nagu autor teaks tõesti omast käest, millest ta räägib. Tegevus ulatub koos tagasivaadetega läbi kogu 20. sajandi ja tegelasi on palju, seega pole kahtlust, et seekord tootekirjeldus ei peta, see on tõesti romaan.