Täpselt nagu elus? Kivirähk kirjutas EV100 sarja kõige traagilisema loo
EV100 teatriprogramm on jõudnud finišisirgele ja muutunud üha huvitavamaks. On üllatav, et ükski teater pole loosiga sattunud aastakümne kujutamisel pöördunud mõne tolleaegse kirjandusteose poole. Küll on tellitud uusi näidendeid ja loomulikult sai enim pakkumisi Andrus Kivirähk. Detsembris Endla ja Kuressaare Linnateatri ühisprojektina valminud „Kaarnakivi perenaine” (lavastaja Peeter Tammearu) jutustas traagilistest 1950-ndate aastate algusest. Kuid Kivirähkile omaselt oli sealgi koomikat, helgust ja ootamatult avanevaid karaktereid. 15. juunil Keila kultuurikeskuses Eesti draamateatri ja Nargenfestivali osalusel esietendunud näidendis„Isamaa pääsukesed” on Kivirähk jõudnud aga hoopiski hämmastava tulemuseni.
Pealispindselt on tegu rahvast ohtralt naerutava külajandiga, millele võib ennustada menu paljude rahvateatrite ja näiteringide repertuaaris, sest mis võiks kindlamalt publikult naeru välja pressida kui see, et viis soliidses eas daami ja üks seitsmendat kuud lapseootel neiu kleebivad vuntsid nina alla ja hakkavad mängima noori sõdurpoisse. Kuid seda teevad meie draamateatri suurepärased näitlejannad kogenud ning maitsevääratusest hoiduva lavastaja juhendamisel, siis võib isegi sellises žanris esituse eest mütsi maha võtta. Kui aga naeruhoogude vahel pisutki mõelda sellele, miks ja mida laval etendatakse, siis saab selgeks, et Kivirähk on kirjutanud EV 100 sarja kõige traagilisema loo.