Tapva armastuse lugu
Tapva armastuse lugu LIVIA VIITOL kirjanduskriitik Nobeli preemia laureaat Toni Morrison – mustanahalise Ameerika üks väljapaistvamaid esindajaid, omapäraseim looja kaasaegses kirjandusmaailmas – oskab kirjutada jubedatest asjadest poeetiliselt. Morrison kirjutab vanadest asjadest, mustade ja valgete suhetest. Vaenust, mida mustanahalised tundsid valgete vastu, ja põlgusest, mida valged tundsid mustade vastu. Ega see tänasekski lõppenud ole, Morrisoni raamatus on neegrid juba orjusest vabastatud, olemata seejuures vabad mälestustest – negatiivsest kogemusest valgetega. Teose aluseks on 1851. aastal tegelikkuses sündinud lugu. Säästmaks oma lapsi orjusest, otsustas põgenikustaatuses noor neegritar Margaret Garner nad tappa. Raamatu kangelanna Sethe tapab oma pistütre, kes pärast surma ühelegi kodumajaelanikule enam asu ei anna. Vaimust saab hirmuvalitseja. Kaheksateistkümne aasta pärast sajab majja nagu taevast kaheksateistkümne-aastane tüdruk ja nimetab end Armsaks, nii nagu on raiutud hauakivile. Siitpeale hakkab ema elama ainult Armsale. Ema elab tagantjärele tütrega vahelt ärajäänud aastaid. Tütrest saab emapiinaja, ta nõuab mõne kuuga tagasi kaheksateistkümne aasta armastuse Morrison ei kirjelda oma raamatus niivõrd ühe orja lugu, kui vahendab inimliku armastuse ja viha anatoomiat. Loo aluseks on hirm, selles mõttes on "Armas" tõeline hirmulugu. Kirjanik ei ava kaarte kohe, ta laseb üha aimata midagi kahtlast. Lugeja peab olema valvas, tähele panema väiksematki meeleolumuutust, kuulatama ja haistma. Sellise õhkkonna loomisel on Morrison meister. Tundub, nagu pajataks ta tõepoolest ainult mustanahalistele ja mitte kellelegi teisele sellest, mis toimus nendega 130 aastat tagasi. Morrison teeb valgetest kõrvalise isiku, kes asjasse ei puutu. Ta teeb valged nõutuks. Aga ta teeb ka mustanahalised nõutuks. Sellesama tapva armastuse ja armastuse tapvusega. Kirjanik pühendab lk 180 terve lõigu mustade ja valgete vahelise vaenu algpõhjuste selgitamisele, kujundite keeles. Morrison kõneleb dÏunglist, mille valged ise neegritesse istutasid, mis neis hirmu tekitas ja mis levis niikaua, kuni tungis valgetesse endasse. DÏungel andis valgetele teise näo. Tegi nad halvemaks, jõhkramaks ja küünilisemaks, kui nad olla tahtsid, usub Morrison. Kas lugeja usub Morrisoni? Usub küll. Veel enam: lugeja samastab end mustanahalistega. Valgetest, kes Morrisoni raamatus ärakaranud orje püüavad, ei taha ta, muide, midagi teada. Hea kirjanduse puhul just nii juhtubki.