Tarantino rapib samuraimõõgaga
Hieroglüüfid, samuraimõõ-gad ja jaapani keele purssimine pole Quentin Tarantino uues filmis ilmaasjata – tegu on siira ja põhjaliku katsega siseneda idamaistesse kultuurikihtidesse. Vähemalt Ameerika konteksti arvestades.
Mingeid kunstilaade jäljendades saab sinna poetada erinevaid suhtumisi, ihalusest totaalse väljanaermiseni. Võitlusdraama esimeses osas on tunda sügavat austust Bruce Lee ja jaapani jakuzafilmide pärandi vastu, samuti tunneb selle suhtumises heatahtlikku muiet.
”Kill Billi” kulminatsioon on tehtud idamaiste võitluskunstifilmide kaanonite kohaselt – Uma Thurman siseneb samuraimõõgaga restorani, et tappa Tokyo allilmaliider O-Ren Ishii (Lucy Liu), kelleni jõudmiseks tuleb jagu saada tervest ihukaitsjate armeest. Kõik toimub ühtaegu lõbusalt ja tõsiselt. Tarantino näitab Hongkongi ja Jaapani kultuurilisi stampe, ilma et neid purustaks või naeru alla seaks. Lõbus muie on segatud aupakliku kummardusega. Esimesest kaadrist peale kõikjal ohtralt pulbitsev veri on nagu lõbus tarantinolik kunstimärk, mis jääb igati esteetilise vastuvõtu raamidesse ja ühildub tervikusse.
Enne seda on filmis toredal moel imiteeritud õpilase kasvamist õpetaja käe all. Okinavale jõudnud Pruut Uma Thurman marsib legendaarse Hattori Hanzo (Sonny Chiba) juurde, et saada temalt kõvale sõjamehele vääriline mõõk. O-Ren Ishii elulugu tekib aga hoopis Jaapani joonisfilmina, mis on suguluses selle maa koomiksikultuuriga.
Tarantino segab osavalt populaarkultuuri märke, jättes need autentseks ehk märkidena teadlikult lõpuni tõlkimata. Hollywood on varemgi kasutanud orientaalseid teemasid, painutades need Ameerika filmitööstuses kehtivate kaanonite alla. Eri kümnenditel on tehtud jakuza- ja samuraifilme, kus kogu kultuurimõju taandub tegelikult eksootilisteks elementideks. Jackie Chan veiderdab iga kandi pealt Hollywoodi toodetes. Tarantino püüab luua ameerikalikku peateefilmi, mis oleks ka peateefilm Hongkongi või Jaapani algupäraste kriteeriumide järgi.
Paradoksaalsel moel on idamaises vaimus tehtud katsetused märksa lõbusamad kui Hollywoodi malli järgi tehtud.
“Kill Billi” juures on kõige ebaloomulikum selle ajaline poolitamine. Lugu jääb ühel hetkel katki ja lõpu nägemiseks peab kannatama veebruarini. Ootusärevusega, mis tuleb esimese osa vaatamisest.
