Targa kirjaniku algusest peale ühevanune süda

 (6)
Targa kirjaniku algusest peale ühevanune süda
Rõõmus helk: Tõnu Õnnepalu mullu Kirjanike MajasRauno Volmar

Tõnu Õnnepalu kurb­liku kõlaga „kevad ja suvi ja” saab siiski helge lõpunoodi.

„Kevad ja suvi ja” on idee järgi luulepäevik. Kirjutatud Marek Tamme ja Varraku kirjastuse ärgitusel, nagu autor oma eessõnas selgitab, eelmise, 2008. aasta vältel. Algselt ei olnudki idee päevikut nimelt luulevormis pidada ning seda Õnnepalu ei teinudki. Aga millalgi aprillis ta otsustas, et ei soovi proosavormis päevikut enam jätkata ning läks luulele üle. Edaspidi kirjutas ta enamvähem iga päev ühe või paar luuletust. Teadmata, kuhu see päevikupidamine lõpuks välja viib. Proosaline aastaalgus kogusse ei pääsenudki. Kuid siiski on ka edasise aasta luuletused sellised proosapoolsed. Rohkem sarnased Õnnepalu-Tode-Nigovi proosale kui ta teistes luulekogudes.

Seetõttu läheb nende luuletuste lugemine väheke kiiremini kui muidu. Mis veidi kompenseerib selle kogu tavatut paksust – ligi kakssada lehekülge. Tõhus luuletus tahab ju ikka aega ja arutust saada, sa ei saa neid lugeda nagu puid lõhkuda. Aga olulist vahet siiski pole. See on siiski luule, ei mingit kahtlust. Ja kiirelt see ei lähe. Hea. Valdavalt on see luulepäevik kirjutatud Õnnepalu praeguses kodus Järvamaal Esnas, aga sisaldab ka retki Hiiumaale, Vilsandile, Paidesse, Tartusse, Tallinna. Välismaal Õnnepalu sel aastal – esimesel peale 1989ndat – ei käinudki.

*

Jah, see „loodusluule”. Õnnepalu on hämmastav loodusluuletaja. Tema keskkonnataju on nii hirmus täpne ja nüansseeritud. „Oktoobriõhtul on pilvedes isemoodi kuma, / mingi külm lõkendus, eemalehoidev ja puhas.” (lk 136) „See viimane kollane puuvõrades / on alati nii karm ja tõsine, tuhm, / aga selge, nagu vasest välja lõigatud.” (lk 141) Õnnepalu ületab konventsionaalse, harjumuspärase, kulunud tavakeele sel määral, et asjad on palju reaalsemad. Mis vist tähendabki teiste sõnadega, et Õnnepalu on hea luuletaja. Ta „tunneb huvi asjade tegelikkuse vastu” (lk 40).

Aga mispärast õieti luuletajale see „loodus”, füüsiline keskkond? Väga mitmel põhjusel. Oleneb luuletajast. Õnnepalu poeetiline õpetaja Jaan Kaplinski vahib oma luuletustes aina kaugustesse, hulgub metsas, tahab kuskile kaugele ära, tahab kaduda, lahustuda. See on küllalt keeruline värk. Õnnepalu sedastab aga – vähemalt seekord, oma luulepäeviku „Kevad ja suvi ja” eessõna lõpus – selgelt: „Aga mida loevad õieti need kohad, reisid? Meie tõelised kohad ja reisid on vist ikkagi vaid teises, inimeses...” (lk 9).

Kus see inimene siis on? Mõnel luuletajal suurt muud paljugi ei olegi kui inimene, too teine. Ja ei olegi mingit erilist loodust vaja. Näiteks Doris Kareva. Aga loed ja loed seda Õnnepalu paksu kogu – inimest vähevõitu. Inimesed on kuidagi episoodilised. Pole isegi eriti muidki toredaid ja armsaid elukaid, loomi ja linde, nagu teise loodusluuletaja Timo Marani luules, või noore poeedi Andrus Kasemaa omas, kes tunneb nii liigutavat poolehoidu oma kodukandi rebaste vastu. Seda päris inimest ikka pole. On vaid igatsus tema järele. Tõelise elu järele, mis „mahub ühte / suvekeskpäeva / erootilisse kujutelma.” (lk 55). Ja hirmus masendus, kuna aeg läheb, aastakoorem kasvab, ja seda tõelist elu ei ole ega paista tulemas. Jah, see Õnnepalu pessimism, lootusetus ja masendus, mis mõnele ka kõvasti närvidele käib.

Miks siis ei ole neid „tõelisi kohti ja reise”, miks on aina teosest teosesse Õnnepalul see masendus, ja see üksildane mina, kes suhestub maailmaga läbi „looduse”, füüsilise keskkonna? See on nüüd, eksole, see kõige raskem küsimus. Eks vist sellepärast, et Õnnepalu on nii pagana tark. Öeldakse: elutark. Aina loen ja imestan, kui elutark on Õnnepalu. Proosas, esseedes ja intervjuudes muidugi ka. Ta tunneb muu hulgas ka nii hästi ennast, et käib endale närvidele. Ta näeb oma unistuste illusioonid ja pettekujutelmad kohe läbi. „Lappan vanu unistusi: / nende väärtus on null. / Riiki, mis selle raha välja lasi, / pole ammu enam. / Üritan unistada uusi, / aga inflatsioon on nii kiire, / et ei jõua.” (lk 41).

Loe veel

Õnnepalu aina kurdab vananemise üle. Ma ise olen küll suht noor inimene, kõigest 31, ja Õnnepalu näiteks on 46,  aga mulle on jäänud mulje, et oma vananemise üle kurdavad ikkagi mitte-veel-niiväga-vanad inimesed. Kui inimene on tõesti vana, siis ta eelistab sellest asjast mitte rääkida, või keerutada sellest teemast mööda rohkem või vähem rumalate naljadega stiilis „null pole number” jne. Asi on vist samamoodi masenduse ja murega üldse. Kui ikka masendus on tõeline, siis ei õhata ega viriseta. Siis ollakse päris vait. Kui virisetakse st kõneldakse ja kirjutatakse, tähendab, et on lootust. Võibolla siis kirjanikul kui sellisel on alati lootust, kirjutada tähendab loota. „Elu, tahaks veel ikkagi / ükskord kohata Sind, / veel enne lõppu. Siis / oleks rahu.” (lk 179).

Kui on 25. juuni ja suvi on oma haripunktis, aga Õnnepalul juba „Nagu sügis oleks ligi” (lk 68), siis jah, sügis tuleb tõesti nii hirmus kiiresti, aga öeldes „nagu sügis oleks ligi” on konks nimelt selles, et tegelikult ei ole veel sügis. Aasta läheb nagu niuhti, on kevad ja suvi ja... sügis siiski veel mitte.

Luuletaja Õnnepalu on ikkagi alati ja endiselt tohutu romantik, pidurdamatu unistaja. Lõppkokkuvõttes on „Kevad ja suvi ja” ikkagi igatsemise ja unistamise kogu, samasugune kui kõige noorematel poeet-rumalukestel. Õnnepalu ise, tark nagu ta on, teab muidugi seda. „Vananemise paradoks on see, /et süda on algusest peale ühe vana.” (lk 173). „Inimese süda on nii lootusetult loll.” (lk 185).

Lõpetuseks spoiler. Aga ka Õnnepalu ise enamvähem räägib selle oma eessõnas välja: „Eks ole, tasub ikka vastu pidada, jääda oma tähele truuks, kui ta ka terveks aastaks pilve taha kaob. Teinekord kauemakski. Ikkagi: jääda truuks.” (lk 9). Spoiler on see, et kogu lõpus, nii umbes detsembri alguses ilmubki luuletustesse inimene, too teine – keegi Sina, keda armastatakse. Ja kellest nüüd siis väidetavalt kirjutatakse juba uut raamatut.

Ja veel lõpetuseks mõningaid ilusaid luuleridu: „Suveöö nagu elu: / märkamatu hämarik /valgest valgesse minnes.” (lk 70). Või ka: „Vaatan allikasse minnes / oma keha. Näe, / olengi vana. Üllatus võib olla / sündides sama suur: / kas see tõesti võis minuga / juhtuda?” (lk 88). Või ka luuletused lk 127, 150, 177, 186. Leheruum ei luba nii palju tsiteerida. Lugege ise, väga hea ja ilus kogu, ega selliseid ikka naljalt ei ilmu praegusel ajal.

Kevad ja suvi ja

Tõnu Õnnepalu

Varrak

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare