Tarmo Männard on muidugi näitleja. Aga ta on ka rännumees, väikest viisi ärimees ehk isegi. Ja sinna juurde vaieldamatult koloriitne tüüp. No näiteks – on olnud hetk, kui ta teeb jahust, veest ja ühest munast omletti… viiele inimesele. Sööma on võimeline seda Männard üksi. Või astub roheliste parteisse, et… kontoris öösiti arvutiga mängida. Tõsi, need on mõneteise aasta tagused hetked, aga ega Männard ei muutu, seda ärge lootke. Ei kao kuhugi ta edevus, uudishimu ega entusiasm.

Kunagi rääkis ta loo: oli tema kellegi kauni tütarlapsega hakanud Kristjan Jaagu moodi jalgsi Riiga minema. Teiseks päevaks vist oli tüdruk omadega läbi, aga põhjust kodu poole pöörata ka nagu polnud. Istusid siis noored maanteepervele pruukosti võtma, kui neiu plahvatas: “Kurat, kurk ei ole ka mõru!”

Köögivili lendas maanteekraavi ja tüdruk purjetas, pöial püsti, vastassuunas. Männard jõudis kohale.

Häid kohalejõudmisi, Tarmo!

Andres Keil