TARMO RAJAMETS: Akunini žanrid purgis


Boriss Akunin loob uue romaanisarjaga kirjanduslikku maitseaineriiulit, kirjutab Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Rajamets.

##Vaevalt on Venemaal lugeda oskavat inimest, kes poleks kuulnud tšinovnik Erast Fandorinist – olgugi et too tegutses tsaaririigi loojanguaastatel ning tegelikult polnud teda olemaski. Ehk nagu armastas öelda üks mu ukrainlasest tuttav: eto bõlo davno i nepravda. Eradetektiiv Fandorini kohta kehtib see mitmekordselt, sest ka tema looja, kirjanik Boriss Akunin, on õigupoolest Grigori Tšhartišvili nimelise kirjamehe loodud “kirjanduslik projekt”.

Et projekt on edukas, pole juba ammu kahtlust. Akunini teoseid on välja antud 30 riigis, ainuüksi tõlgete tiraaž ületab miljoni piiri. Venemaal on ta 11 miljoni müüdud köitega tänapäeva menukamaid kirjanikke. Selle aasta märtsis sai tema tähelend aga erilise hoo: Venemaa kinodes esilinastus efektne spioonilugu “Türgi gambiit” – eesti keeleski ilmunud Fandorini-sarja teise köite filmiversioon. Aprilli alguseks oli film teeninud rekordilise, 17 miljoni dollari suuruse kassa (võrdluseks: venemaine superhitt “Öine vahtkond” kogus 16, “Sõrmuste isanda” kolmas osa aga kõigest 14 miljonit).

Selge see, et miski ei aita kirjanikku paremini müüa kui edukas film, rääkimata siis juba kassarekordeid toonud superhitist. Asja ei muuda ka materdav kriitika. Et aga “Gambiidi” sõimamiseks tegi suu lahti koguni Venemaa kaitseministeerium ise oma häälekandja Krasnaja Zvezda veergudel, puhkes kära veelgi enam lõkkele.

Kirjanduslik avantüür

Akunin-Tšhartišvilil on põhjust lärmist rõõmu tunda, sest see võimendab veelgi enam tema uut kirjanduslikku avantüüri: veebruaris ilmus nädalaste vahedega tervelt kolm romaani uuest sarjast “Žanrid”. See sisaldab enamlevinud kirjandusžanrite “tüüpnäidiseid”, pealkirjadki on nürimeelsuseni lihtsad: “Lasteraamat” (Detskaja kniga), “Spiooniromaan” (·pionski roman) ja “Fantastika”.

Kes Akunini loomingut (ja kirjandust laiemalt) tunneb, teab niigi, et Tšhartišvili alter ego on võimekas laenaja/parodeerija/stiilijäljendaja nende sõnade parimas tähenduses. Toosama Erast Fandorini sari, milles seni kümme raamatut, kubiseb reveranssidest kirjandusstiilidele ja tuntud autoritele: Agatha Christie, Aleksandr Kuprin, Kazuo Ishiguro, Arthur Conan Doyle...

Stiililise galerii moodustamine on Akunini meelistegevus: iga teos on tema mütoloogias tinglikult tähistatud süm-boolse olevusega (“Azazelile” vastab jänes, “Türgi gambiidile” ritsikas, “Riiginõunikule” lõvi jne). “Žanrid” moodustavad putukakollektsiooni. Küllap peab see veelgi rohkem rõhutama tõsiasja, et tegu on harrastusega, stiilide lahterdamisega, kus sisu polegi ehk esikohal, vaid kõigest meeldiv kaasaanne.

“Žanrite” sari on planeeritud ehmatavalt suurejoonelisena. Lisaks ilmunud kolmikule lubab Akunin “Perekonnasaagat”, “Thrillerit”, “Tootmisromaani”, “Hirmujuttu” – kokku olevat tema koostatud nimekirjas 14–15 romaaniliiki. Nii suur produktiivsus ei tekita kõhedust ainult skeptilistes kirjandusinimestes, kes Akuninit niigi kirjandusliku “neegritöö” kasutamises süüdistama kipuvad, vaid ka fännides, kes pelgavad kirjandusliku konveieri kvaliteedilangust.

Kuid esimesed kolm romaani Akunini austajaid pettuma ei pane. Kas või sellepärast, et ta jääb siin oma liistude juurde. Kõigi kolme loo ehituskivideks on suuremal või vähemal määral ajaloosündmused, millega kaasnevad segased asjaolud (millistega õigupoolest ei kaasneks?). See on ajalooharidusega Akunini lemmikmeetod: tollesama “Türgi gambiidi” käivitab Vene-Türgi sõja aegne Plevna ründamise afäär, “Achilleuse surma” taustaks on valge kindrali Skobelevi (raamatus Sobolev) salapärane surm, seni eestindamata “Almaznaja kolesnitsa” spekuleerib 1905. aasta revolutsiooni teemadel jne. Aeg-ajalt paistab Akunini soov lugejat harida isegi liiga selgesti läbi, kuid kokkuvõttes jääb see vaid kvaliteetseks meelelahutuseks, mänguks ajaloosündmuste ja jutustamisstiilidega.

Mäng on võti

Loe veel

Just nimelt mäng ongi võti, mille abil tasub Akunini loomingule läheneda, ning uues sarjas on see eriti selgelt tuntav. Kui Fandorini-krimkad tunduvad vaatamata kvaliteedile ja meisterlikult põimitud süžeele alati mingil määral detektiivilugude paroodiatena, siis “Žanrid” on selge mosaiik tuttavatest kirjanduslikest võtetest, keelekasutusest ja kirjandusliikide tavalistest klišeedest. Tulemuseks on ehtne pulp fiction – endiselt suurepärase keelega ja kuratlikult põnevad lood, mis koosnevad paljuski tsitaatidest nagu Tarantino samanimeline filmgi. Seepärast on liialt tõsimeelsed kriitikud Akunini mängulusti vilju materdades lihtsalt valejälgedel.

Edutainment’i – hariva meelelahutuse – taotlust on tunda peamiselt “Lasteraamatus”. Lugu tänapäeva koolipoisist, kes satub Vale-Dmitri aegsesse Moskvasse, kasutab Akunin suures osas tollase olustiku kirjeldamiseks, kuid sealjuures on lugu sama haarav kui Akuninil ikka. Kohati, kui kirjanik minevikust jutustades hoogu satub, meenutab see Hillar Palametsa raadioloenguid. Eks Akunin olegi omamoodi kirjanduslik Palamets.

Tšhartišvili sõnul püüdis ta “Lasteraamatut” kirjutada võimalikult lihtsas, üheselt mõistetavas keeles, “Spiooniromaanis” kasutada talle endale vastumeelset stalinistlikku keelebetooni ning “Fantastikas” elustada kaheksakümnendate nõukogude koolislängi. Kõige paremini ongi see õnnestunud “Spiooniromaanis”, mida võiks kohati pidada tõepoolest kolmekümnendate Venemaal kirjutatud tekstiks, ehkki tugeva nihkega, sest täisverelist stalinistlikku sonimist ei kannataks tänapäeva lugeja nagunii välja. Sealjuures jagub põnevust kuhjaga. Lugu käivitub 1941. aasta mais, paar kuud enne Saksamaa sissetungi Nõukogude Liitu, ning sellesse on elegantselt põimitud ajaloolisi detaile, nagu Rudolf Hessi ootamatu lend Inglismaale (mille asjaolud on salastatud 2015. aastani) ning muidugi peamine: miks kallaletung tuli Nõukogude Liidule ootamatult.

Fandorinid tegutsevad

Sarja kolmest esimesest romaanist joonistub välja selge ühisjoon: need pole niivõrd selgepiirilised keskeltläbi-žanri-näited, kuivõrd improvisatsioonid nõukogude kirjandusstiilide teemal. “Lasteraamat” laenab julgelt “Elektrooniku seiklustelt”, eriti Kir Bulõtševi Alissa Seleznjova seikluste sarjalt (millest meil tuntakse vaid “Kolmanda planeedi saladust” ja sedagi multifilmina), “Fantastika” meenutab vendi Strugatskeid ja nõukogude ulmet laiemalt. Aga nagu öeldud, on Akunin väga oskuslik laenaja ning selline valik köidab maksujõulisemat keskealist vene (ja miks mitte ka eesti) lugejat, kes on just nende autoritega koos üles kasvanud.

Fandorinisse kiindunud lugejad avastavad rõõmuga, et kõigis raamatutes tegutsevad kuulsa detektiivi järeltulijad, eelkäijad või siis lihtsalt veresugulased. “Lasteraamatus” esineb Fandorinite kauge esivanem, ristisõdija Teo von Dorn, peategelaseks on aga Erast Petrovitši lapselapselaps, Erast juunior. “Spiooniromaani” kangelaseks on noor NKGB töötaja Jegor Dorin, “Fantastikas” seiklevad paralleelselt koguni kaks kauget sugulast: Dronov ja Darnovski.

Tõsi, “Žanrites” on tunda enesekordust, kuid mitte nii palju, et see kogenud akuniste häiriks. Seda enam, et kirjaniku loomingu parimad küljed on siin endiselt olemas. Oma eneseiroonilise kirjutamisstiiliga paigutab ta end niigi väljapoole tõsimeelset kriitikat. Uue sarja lugemine eeldab mängulusti omaksvõtmist enamgi kui varem.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare