Kui keegi soovib näha miksi Chiricost, Magritte’st, Toomas Vindist ja Ervin Õunapuust peaks ta kindlasti seda näitust külastama. Roosimölder, nagu kaks eelmainitud eesti kunstnikkugi, on kunstis iseõppija ning kõik ta maalid on tehtud asjaarmastajaliku hoolikusega. Ja ehk ongi hea, ägedam pintslirapsimine uputaks kardetavasti kunstniku hallutsionatsoorsed nägemused dekoratiivsetesse piruettidesse. Nüüd aga suudavad kõik pildid jutustada ühte armast lugu poisist, kes liugleb unenägudes üle sinise taeva.

Lapsepõlve lost paradise on kummitanud teisigi Eesti kunstnikke, siit siis sarkastiline nunnukunsti termin kriitikutelt, kelle kalestunud süda ei luba heldida meenutades “kasteheinas jooksmise” ihasid ja hirme. Võtkem või Roosimõldri kunagine kompanjon Navitrolla, temagi sihib publiku mälestusi lapsepõlvest, nõrkust nunnude lelude vastu ja igaühe soovile tajuda veel kord sama kergust ja kirkust, mis ükskord lapsena nähtud unenäos. See sentiment on aga kriitikat ärgitanud seda kunsti pidama laiatarbekaubaks või ehk siis tõesti – mõne veel kirjutamata lasteraamatu illustratsiooniks. Mis polegi ju paha variant. Näitus jääb avatuks 8. septembrini.

Lendav inimeneTarmo Roosimölderi õlimaalid

Galeriis Sammas 27 augustist 9.septembrini