Tarmo Tagamets – Võru vägi murrab peale

Üks Võrumaa võimsaid tegelasi Tarmo Tagamets on seni teravast valgusvihust teenimatult veidi vasemal püsinud. Nüüd peab see muutuma. Leedid ja džentelmenid, ma tutvustan teile esimese võrukeelse laulupeo lavastajat, Philip Morrise tantsu aastaauhinna võitjat uue tulija kategoorias – Tarmo Tagametsa!

— Kas on meel hea, et tööd on palju?

— Tööd on palju jah. Ei kurda. Olgugi et lähen homsest puhkusele, hakkan juba ammu ettevalmistamisel olevat esimest võrukeelset laulupidu lavastama. Uma pido.

— Kos tu om?

— Tu tule kolmekümne edimesel mail Võro-Kubja laululaval. Tu om Võro liinan, piiri pääl…

— Sääl haigemaja man?

— Haigemaja man neh. Tervemba inemise tuleva kokku ja nakava laulma. Ja pisut ka teatrit tegema. Sellist visuaalset. Ma annan noortele inimestele, kes Võru draamastuudios minu käe all väikestviisi teatrit õpivad, võimaluse väikestviisi massiüritust kokkuniitida või õmmelda. Las nad harjutavad. Saavad oma esimesed vitsad kätte.

— Kui palju lauljaid tuleb?

— Kirjade järgi peaks tulema 2400, aga nagu alati laulupeol jääb mõni tulemata. Me plaanime umbes 2000 inimest.

— Millega pidu algab?

— Algab juba päev varem väikese kirikukontserdiga. Võrus on tegelikult päev otsa üritused: kontserdid, laat, vabalava, kus oma asju saavad näidata kõik, kes vähegi tahavad ja oskavad võru keelt rääkida. Näiteks tuleb sinna Võru inimesi häirima ja lõbustama Tartu üliõpilasteater oma “perfonksidega”. Laululaval on minu seatud peakontsert, õigemini kontserdietendus. Slogan on minu meelest väga tugev: “Kui keskkotus kõva, siis ladva laulva!”

— Kuidas on slogan võru keeles?

— Mina ei tea, minu jaoks on ikka “slõugan”.

— Tunnussõana?

— Vahest tunnussõana jah.

— Kust need 2000 inimest kokku aetakse?

— Lähtekoht on vana Võrumaa, kus on väga palju ka Põlvamaad. Kõige enamate lauljatega on esindatud Võru, samuti Põlva maakond. Veel tullakse Raplast, Tartust, Valgamaalt. Isegi Hiiumaalt on huvi tuntud, mis on põnev. Kui asja mõte on ikkagi omakeelne laulupidu, siis miks mitte ei võiks kokku saada saarte murrakuid kõnelevad inimesed, mulgid ja kes meil siin Eestis vähegi on.

— Sa oled ise Võru poiss…

— Võrumaa poiss. Ma pärit olen Antslast. Lõpetasin seal põhikooli. Pärast seda suundusin aastaks Räpinasse aiandust õppima. Seal mind väga ei peetud või ei pidanud mina neid. Pärast seda läksin elama vanaema poole Varstusse ja lõpetasin seal keskkooli. Pärast seda tuli juba Viljandi kultuurikolledzˇ.

— Ja pärast seda tulid Võrru tagasi?

— Ei tulnud kohe. Kõigepealt tegin ühe projekti nukuteatris, kus ma ei viibinud kaua. Siis olin kaks aastat vabakutseline, kuni tuli saatuslik päev, mil ma kohtusin Taago Tubinaga, kellest ma teadsin enne ainult nime. Ta kuulis, et ma olen ka Võrumaalt ja kutsus mu oma juurde stuudiot tegema. Siis ma jäingi Võru teatriateljeesse. Nüüd ma olen olnud kaks aastat Võru teatriateljee palgal.

— Võrreldes oma kursusekaaslastega… Kes seal olid? Erni Kask, Anti Kobin…

— Ingrid Isotamm, Peeter Rästas, Helgur Rosenthal…

— Võrreldes nendega on sinu tee püha teatri juurde olnud tunduvalt kibedam ja okkalisem?

— Ma ei oska öelda. Ma ise tunnen, et mul on väga hästi läinud. Ma ei ole kunagi, ka vabakutselisena, ennast töötuna tundnud. Mul on kogu aeg olnud tööd, põnevat tööd. Pigem on mul praegu hirm selle ees, kui tuleks vastu võtta otsus minna suurde repertuaariteatrisse… Mind on vabakutselise elu vist ära hellitanud. Ma ei tea, kas ma julgeksin või tahaksin minna.

— Kas variante on?

— On olnud pakkumisi, aga õnneks olen ma olnud mingite asjadega seotud ja pole läinud. Aga ma ei välista midagi. Minu meelest on nii, et igal pool saab mingil hetkel ring täis ja siis tuleb uus ring.

— Sinu teatritegemine ei ole selline, nagu suurem osa publikust teatritegemist ette kujutab. Valdav osa publikust näeb teatritegemist suures majas, lugusid vaadatakse ilusate kingade ja viigipükstega. Sina ei esita narratiive ilusates majades.

— Ei.

— Miks?

— Mina tahan näha teatris inimlikku olemust või viibimist. Minule ei ole teater koht, kuhu tullakse viksituna. Minu arust võiks teater olla koht, kuhu satutakse mingit asja vaatama. See võiks paista maailma avardavana. Selline asi, mis ongi vana, ajast ja arust, aga on sattunud tänapäeva, mis annab mulle mingi seisundi. Minu arvates on teater seisundikunst.

Ma ei kannata teatris lugusid. Mul on igav. Kui ma olen seda lugenud ja lähen siis sama asja vaatama… Kogu aeg on vaja murda. Minu arvates on kohutavalt tähtis indiviid või ühiskonnakiht või tiim, kes laval oma asja ajab. Vahel ma saan aru, vahel ei saa, aga mul on põnev. See paneb mind mõtlema tõdedele, mida ma maailmas näen – või ei näe.

Ma ei taha öelda, et teater on sotsiaalne, aga mind huvitavad väga väikese ühiskonna teemad rohkem.

Ma ei näita oma teatris inimestevahelisi suhteid, pigem näitan inimest, kes on kuhugi sattunud, tema suhet sellesse, kuhu ta on sattunud.

— Sellisel juhul on sul näitlejana, kes sa tegelikult oled, tunduvalt raskem teatrisse paigutuda kui lavastajana.

— Ma arvan jah nii.

Mulle meeldib urgitseda ja nokitseda. Mulle piisab ühest ideest. Näitlejana ma tahaksin rohkem otsida ja harjutada, otsida midagi, mis laiendab näitlejatehnikat ja -tööd. Tegelikult on väga põnev see, kui inimene laval seisab. Seisab ja seisab. Siis ühel hetkel hakkab väga huvitav.

Tegelikult on kogu krempli juures väga tähtis nullpunkt, kust me alustame. Kas me alustame sealt, kus pole mitte midagi? Või alustame sealt, kus on juba väga palju? Viimati mainitu  on palju huvitavam.

— Kas sa arvad, et näitlejatehniliselt on võimalik iga materjali mängides areneda?

— Peab olema. Muidu on asi näitleja laiskuses. Noh, vaatad enne kümme korda “Hamletit” ja siis teed sinna otsa veel ühe, üheteistkümnenda. Väga põnev ju. Teed enda oma nende kümne pealt kokku, tõukuvana.

— Hamlet Hamletiks, aga tehes näiteks kuskil suvetuuril farssi “Ma kukkusin peldikusse, kallis”?

— No peab olema arendav. Peab arendama ja uskuma. Kui ei usu, siis ei saa midagi. Komöödiat olen ma vähe mänginud, aga miks ka mitte. Iga uus lavapartner annab midagi, tuleb ainult ise võtta.

— Missugune on teater seestpoolt? Kas see on pigem võtmine või andmine?

— Ma ikka annan. Annan ja annan. Võtmise aeg on siis, kui olen üksi jäänud. Ma võtan siis, kui olen täiesti üksi – kodus, kõrtsis, puhkusel. Võtmise ja lõikamise aeg on kahe töö vahepeal, aga mitte ainult, sest peas ma töötan juba järgmiste ideedega. Iga töö viib järgmise asjani. Igast tööst võtan ma midagi, kuigi enne olen ma selle nimel hästi palju ära andnud.

— Kuidas on loomingulise põhiküsimusega: kust võtad ülbuse arvata, et sul on midagi anda?

— Minu meelest on see ainuõige tee. Inimene peakski pisut ülbe olema, et üldse millegagi suhestuda. Mul on oma taust, sul oma. Kui me need klappima saame, siis on väga hästi. Kui ei saa, ega siis ka midagi lahti ei ole. Kunstiline ülbus on ainult teretulnud. Seda enam, kui ma kõnelen teemadel, mis on väga väikesed, aga panevad kokku jooksma võib-olla suurema asja.

— Oled aastaid noortega tegelenud. Mis vägi sunnib noori teatrit tegema?

— Ma kutsun neid protsessis osalema. Me tegeleme indiviididega ja püüame indiviide ühte liita. See on teatri puhul hästi oluline. Inimesed tulevad sinna, lootes, et saavad kohe kedagi mängida. Meie stuudios seda ei saa. Enne kui pole aasta-poolteist proovisaalis tolmu sees mütanud, lavale ikka ei saa. Ma arvan, et nii hakkab see vägi kasvama. Paljud saavad aru, et meie tee ei sobi neile, mis on ju ka hea, sest ega kõik ei peagi teatrit tegema. Kes on väga pealispindne või -kaudne, ei tule kaasa sellise teatriteega, mis meil on.

— Turra maamehena, nagu sa oled, võiksid olla seatapja või treial. Nüüd said sa hoopis tantsuauhinna. Kust see tuli, mis see on?

— See tuligi sealt, et ma pole need, mis sa nimetasid.

Ma nimetaksin seda pigem liikumiseks. Kas ta just nii kõva tants on… See on inimese füüsiline keha, mis räägib väga palju. Me mängime oma kehaga pidevalt. Sõna on minu arvates – pahatihti ka teatris – liiga toetav või üleselgitav. Liikumine annab visiooni edasi. Enne kui inimene rääkima hakkas, kõneles ta kehaga. See on jõud. Kui see jõud siduda idee või visiooniga, siis hakkab ta tööle ja saab palju asju ära rääkida.

— Fantaseerime. “Pisuhänd”. Kirjelda kümne punktiga oma “Pisuhänna” lavastust, mida sa hakkad kahe nädala pärast lavastama. Kümme… viis… kaks… läks!

— See mängukoht on kindlasti kelder, kust pole väljapääsu. Vaatajal peaks tekkima kerge klaustrofoobia. Kindlasti on see matiundilikult punane. Sõna annaksin ainult ühele tegelasele, teised on liikuvad kehad.

Näitlejad oleksid need, kes ei tea asjast midagi, näiteks välismaalased.

Olles kolm juhtteed ette andnud, jätaks ma nad pikaks ajaks omaette mürama.

Nad ei tohiks kindlasti publikule meeldida. Ja kindlasti ei jätaks ma publikut eemale, publik oleks selle lavastuse üks osa. Kui palju sai? Seitse? Ma piirdun seitsmega.

— Olge lahke, härra Tagamets, minu ja Eesti Päevalehe väikese kingitusena on teie lavastajaportfellis nüüd üks sündimata lavastus. Aga miks niisugused põhipunktid?

— Need punktid tulid “matsust”. Esiteks – alati on huvitav teha asju, mida meie väga hästi teame, nende inimestega, kes asjast midagi ei tea. See mõjutab, paneb uuesti nägema, annab vanale ja heale uue pilgu.

Mis puutub klaustrofoobiasse, siis… et sa oleksid üks osaline, et sa ei pääseks kuhugi, et see haaraks sind lõpuni kaasa.

— Kui ma kujundist õigesti aru saan, siis peaks teater võimalikult täpselt jäljendama elu. Kui sinusugusel, minusugusel, meiesugusel, on üks tähtsamaid elu osi ängistus, valu või arusaamatus, siis miks peab kõik see nii olema? Kas teater peaks seda teed mööda koos meiega käima?

— Mul on selline tunne jah. Et kui ängistust tabada, siis päästab see lahti kõik meeled ja keeled, mis on meie sees. Teater peaks natuke inimest selsamal teel aitama.

— Andrus Vaarik ütleb, et teater ei ole õhtukool.

— Ei olegi. Ometi kõik me elame elu, mis on vaja saada natuke selgemaks.

— Kas sa oled endale vahel treiali aju igatsenud – et treid 57 toorikut ruttu ära, saad varem õhtule, naine praeb kodus suure tüki liha, paned õllekannu kõhule seisma ja vaatad telerist jalgpalli… ja kõik on hästi.

— Mulle jalgpall väga meeldib ja kui ma seda vaatan, siis ma lülitan ennast muust välja. Loominguline palang on minu sees nagunii kogu aeg olemas. Kui sa kogu aeg põled, ega siis see mõtlemine kuskile ei jää. Mängu ajaks lihtsalt lülitad välja.

— Kes võidab suvel vuti EM-i?

— Loodetavasti korraldajad. Austria või Sˇveits.

— Kes lööb kõige rohkem väravaid?

— Ehk Venemaa. Loodetavasti jõuab Venemaa väga kaugele.

— Miks?

— Lapsepõlve värk. Nii nagu vene hoki on minule väga tähtis, on seda ka vene jalgpall. Kelle poolt ma veel olen, kui ma pole Nõukogude Liidu poolt!?

— Vaat kus kommunist!

— Olen jah. Vanaisa oli ka.

— Kas ta küüditas ka?

— Ei. Ta oli kõva kolhoosimees. Mu isapoolne perekond oli väga brigadirlik ja kolhoosimeelne, emapoolne oli vastupidi.

— Kas raamatukoguhoidjad?

— Jah.

— Kas tõesti?

— No midagi säärast.

Nagu vene hing… Kui ma näen venelasi kuskil üheskoos, saan aru, et nad on väga tugev kooslus. Kuni selleni, kui neil närvid alt ära hüppavad, kui nad ei oska enam käituda. See on rahvas, keda mina väga pooldan. Neil on tausta, millest rääkida, millest nad pahatihti võib-olla ei taha rääkida. Nad võiksid seda tausta rohkem ära kasutada.

— Kellena sa ennast tunned? Kes sa oled?

— Alati olen ma enda kohta kasutanud kaht n-tähega sõna…

— Naiste- ja naljamees?

— Ei. Eelkõige iga asja suhtes neutraalne – või vähemalt selleks jääda püüdev – ja sellest tulenevalt ka normaalne vaikne nokitseja. Ega ma eriti taha asjadele täpseid vastuseid anda, pigem hästi laiu.

— Mis tööd sul ees on?

— Juuli alguses Viljandis “Noore tantsu festivalil” Andres Noormetsaga lavastus “Mu isamaa”, sealt edasi Munamäel “Võrumaa rituaalid vol 3” ja siis kutsume oma kursuse ehk NU Uniooniga siia oma õppejõu Benno Voorhami, kes teeb meiega lavastuse põhjamaa rahvastest pealkirjaga “Outcast – väljaheidetu”.

Tarmo Tagamets

•• Sündinud 14. märtsil 1978

•• 2001 Viljandi kultuuriakadeemia, näitleja

•• 2001–2002 Nukuteater (rollileping)

•• 2001–2006 vabakutseline näitleja, Võru draamastuudio juhendaja

•• Alates 2007 Võru teatriateljee näitleja

•• Näitlejate liidu liige

Tunnustused:

•• 2003 Kultuurkapitali Võrumaa eksperdigrupi aastapreemia

•• 2005 Raadioteatri näitlejapreemia

•• 2006 Kandle teatriauhind

•• 2007 Philip Morrise Eesti tantsuauhind läbilöögi kategoorias

Lavastused:

•• 2003 “Värelused” (Võru draamastuudio, co Taago Tubin)

•• 2004 “Teemantfrees” (Võru draamastuudio, co Taago Tubin)

•• 2004 “Aeglane mälestus” (Viljandi, Eve stuudio)

•• 2004 “Volli” (Võru teatriateljee)

•• 2004 “Hing?” (Võru teatriateljee)

•• 2004 “Päkapiku peanoogutus” (Võru teatriateljee)

•• 2005 “puhk.pill” (Viljandi, Eve stuudio)

•• 2005 “miski ei kinnistu. täiuslikumalt” (projekt A – teater)

•• 2006 “Pime nurk Eestis” (Võru draamastuudio)

•• 2006 “Painaja” (Võru teatriateljee)

•• 2007 “See maa, see linn, need inimesed” (Võru draamastuudio)

•• 2007 “Pilvealused kuukoerad” (Võru teatriateljee)

•• 2007 “Võrumaa rituaalid

vol 2”