Tarmo Teder ja Mati Unt saavad täna Tuglase auhinna

MATI UNT: Kargab pähe tema romaani pealkiri “Kurat kargas pähe.” Tarmo Tederi imago on väga dramaatiline.

Kui ma tahtsin vaadata ta sünniaastat, võtsin riiulilt kogemata teatrileksikoni (see on sinine nagu kirjanike omagi), ja imestasin, et Tederit sees pole. Tohoh! Tahtsin selle puudulikkuse üle juba pahameelt kirja panna, kuid siis selgus, et otsin valest raamatust. Ent ilmselt oli selles mingi märk.

Tederiga seostuvad Kopli, erakonnad, öö, viin, valimisvõitlused, litsid, löömingud, psühho-analüüs, pussnoad. Ta tegelasi kujutleme pimedal surnuaial ööbimas, loojangul parapsühholoogilisi elamusi saamas, mahajäetud büroodes keppimas. Novellis “Kakskümmend aastat hiljem” (1998) ütleb tegelane: “Mina pean öösel ka õlut juua saama!” Äsja teatas ta Delfis täpselt sama, “mina” asemel küll “rahvast” kasutades ja kutsudes välja elava diskussiooni.

Tekib ekslik esmamulje, et tegu on jõhkra pättboheemiga. Tõsi, ka mina olen kuulnud, et Tarmo on kalmistul maganud. Ta on olnud katlakütja ja öövalvur. Hiljutises EE reportaaÏis kirjeldas ta oma elatud elu Koplis. Ent – Teder on lugupeetud Sirbi toimetaja. Elegantselt riides ja hoolitsetud habemega. Ta on paljulugenud mees. Tema kinoarvustused on täis eruditsiooni ja rafineeritud mõtteid. Ta poliitilised sõnavõtud on argumenteeritud ja realistlikud.

Kui mõni eesti kirjanik on eluläheduslik, siis on see Tarmo Teder. Kuid asi pole nii lihtne, sest samal ajal on ta romantik ja ka stiilimeister. Aeg-ajalt lööb läbi snobismi ja edevust. Muidu antituglaslikus loomingus esineb tuglaslikku sõnailu. Kohati on ta tekst traagilisparoodiline. Mina igatahes naudin ta ‰osistlikku täpsust (Chose – pr.k. asi. ·osism on detaile ja esemeid põhjalikult kirjeldav kirjandusvool, seotud Robe-Grillet’ga), liitsõnu ja termineid. Harva on kohata haritlast, kes oleks samal ajal ühtlasi nii karm vend.

Auhinnatud novell on lühem ja “kultuursem” kui paljud Tederi teised tööd. Näiteks eepilis-poliitilis-erootilised “Sibi Innu jõululobi” või “Õhkija öö” – raamatus “Jutte kambrist 27-1” - pakkusid mulle rohkem. (Subjektiivset: kui maalt Tartusse läksin, elasin aadressil 27-1.) Kuid zhürii on teinud oma valiku, ja see on tema asi. Peategelane on masohhistlik kanatalitaja ja sanitar, kes armastab Tammsaaret. Ta lööb viimase raha eest end üles ja andub klassiku monumendile. Nappide vahenditega on loodud inimportree ja see ka puänteeritud.

TARMO TEDER: Mati Unt ja Jaak Jõerüüt saatsid mulle 25 aastat tagasi kutse tulla Tallinna seminarile ”Noorte Kirjandussündmus 76”. Oli halb lennuilm, tegin Kuressaare restoranis aega parajaks ja kui ilm jälle selgines, oli kirjandussündmus juba läbi. Aga Unt oli sel ajal minu jaoks kuulus Eesti kirjanik, keda suure huviga lugesin, isegi näidendeid. Varsti ilmus Loomingus tema üks tippteos “Sügisball”.

Mati Unti kirjanikuna iseloomustada pole kerge. Ütleks hästi lühidalt: Unt on emotsionaalne, aga samas intellektuaalne; tema mõttelõng jõnksleb, kuid liigub ikka nauditavalt loogilist rada. Samas kaldub ta müstikasse ja arhetüüpsete märkide kompimisse. Mõnikord on ta elegantne boheem, kuid rohkem ikka isepäiselt seaduskuulekas kodanik, kelle loojasubjektiivsust pole võimalik kammitseda. Vahest on Unt 1990-ndatele liiga entroopiliseks muutunud, igasugustes trükimeediumides oma lugusid avaldades ja teles-raadios mõtteuideldes kuidagi killustunud, kohati annet peenrahaks vahetanud. Kuid Unt on endiselt kõva tegija, kellest eesti kirjanduses ükski uus tegija naljalt üle ega ümber ei saa.

Loojatüübilt on Unt introvertne, enesekeskne ja sünteesiv mõtleja, kelle inspiratiivsed impulsid võivad pärineda, kurat teab, mis rariteetidest. Undi mahukast ja pikaajalisest lavastajakarjäärist teatrites pole siin ruumi rääkida. Isiklikus plaanis oleme põgusad teretuttavad, kusjuures mul on kahtlus, et Unt peab mind natuke hulluks või metsikuks. Kes see ikka teise uperpallitavat ja agressiivset mõtet viitsib kuulata, kui omal see mõttelend parajasti surmasõlmi teeb.

Tuglase novelliauhinnaga pärjatud Mati Undi jutt “Nouvelle” (Looming nr 2/2000) “hingeks” on sümbolistlikult tähenduslik märksõna (nouvelle – pr. k. uudis, uuendus, teade), mis on identne verinoore restoranilauljanna nimega. Natuke retrohõnguline, kuuekümnendate süngestuva lõpu nostalgilises loos kogunevad Undi kunstnikutüübid õhtust õhtusse Emajõe äärsesse restorani, kus ei puudu ekstsessid. Ühe prototüübina võib aimata Vaino Vahingut, kelle salongis siis kirjandusvaimu pandi. Juba hakatakse nagu blaseeruma, kuid siis ilmub viimaks lavale see nii oodatud Nouvelle lausa lihalikult õitsval kujul. Novellis on tunda kindlat ja heatahtlikku lavastajakätt ning elegantne, informatiivne ja happy maiguga lõpp on ajast läbilennukalt üldistav.