Plahvatavaid mootorratturhiiri pole ka tartlaste „Vaeslapse käsikivis”, sealgi tehakse kunsti. Kuid seekord õnnestunult, sest ei tehta, vaid ollakse. Tundub, et tüki lavastaja, vabakutselise teatrimehe Andres Keili eesmärk on teha südamega teatrit, kus igale lavastuses osalejale läheb korda, mida ta teeb, ütleb või kujutab. Need on head eeldused, lavastamaks kõige väiksematele, sest kui õnnestub publikuni jõuda niimoodi ausalt ja südamest, siis on see vibratsioon universaalne ja mõistetav ka kõige väiksemale lapsele.

Utsitab fantaasiat

Laupäeval esietendunud „Vaeslapse käsikivi” aineseks on lood ja jutustamine. Näitlejate Mairi Jõe, Kati Ongi ja Tarmo Tagametsa kehastada on väheste vahenditega terve galerii tšuktši, handi, karjala ja ungari muinaslugude tegelasi. Etendust raamib nimilugu Vaeslapsest, Võõrasemast ja Hallvanamehest.

Huvitav on see, et lavastuse abstraktsus, mis võib täiskasvanud teatriskäija segadusse ajada, läheb lastele silmanähtavalt peale. Tinglikkus utsitab fantaasiat ja sellepärast ei mõjugi tükk, kus pole kostüüme ja rekvisiitideks on värvipaberist kujundid, Singeri käsiõmblusmasin, vakk ja riidest kiiged, mingi vaeslapsena, vaid avatud võimaluste teatrina. Tinglikkus tuuakse nähtavale ka sisuliselt: pärast iga lugu/stseeni astuvad näitlejad rollist välja ja arutavad mängitu sisu.

Samasse formaati sobib ka teatriruumi intiimsus. Hosteli Looming pööningutuba seab tegijatele piiranguid, kuid annab võimaluse etenduse õnnestumiseks – kaotab näiteks teatrisaali formaalsuse, mis nagunii ühelegi lapsvaatajale ei meeldi.

Lavastuse tekst mõjub julgelt ja humoorikalt, ja nali on alati tee väikse inimese südamesse. Alltekstiks on vist ikka see vana hea headus, mis ka tänapäevaseks timmitud muinasjututekstist kuhugi ei kao.

Nüüd tuleb ka lapse kommentaar „Vaeslapse käsikivile”, et poleks nii, et suured teevad ja ainult suured arvustavad. Mina: „Kas sulle tükk meeldis?” Laps (kuueaastane poiss): „Meeldis küll, aga see ei meeldinud, et oli ebavõrdne.” Mina: „Mis mõttes ebavõrdne?” Laps: „No see, et mängis kaks tüdrukut ja üks poiss. Poisse oleks pidanud ka kaks olema.” Vaat siis, mis kriteeriumid lähevad korda pealekasvavale teatripublikule.

Lastelavastus

„Vaeslapse käsikivi”

Lavastaja: Andres Keil

Mängivad: Mairi Jõgi, Kati Ong ja Tarmo Tagamets (Võru Linna­teater)

Kunstnik: Helgur Rosenthal

Esietendus: 23. aprillil Järgmised etendused: täna, 26., 27. ja 28. aprillil ning 2., 5. ja 6. mail Tartu hostelis Looming