Tartu kunstnik lahkab Draakoni galeriis võimumängude olemust
Ta on õppinud Tartu kunstikoolis, Tartu ülikooli vabade kunstide teaduskonnas ja Tartu kõrgemas kunstikoolis, kuid ka Tallinna ülikoolis. Mina mäletan teda 1980. aastatest, mil ta tegeles abstraktse maaliga, seejärel tulid mingid kummalised maalid ratastest. Nüüd on ta läinud üle sotsiaalsetele teemadele.
2003. aastal oli samuti Draakoni galeriis tema ja Gregory Slicki ühisnäitus, mis mõtestas kunstniku positsiooni ühiskonnas, kehtivaid norme ja enese-tsensuuri.
Nüüd on teemaks võim ja selle ümber toimuvad mängud, mis pole üldse seotud tuntud herilasepesa Tartuga. Ise ütleb ta nii: „Võimuprobleemid tekivad igas sotsiaalses koosluses. Kui ruumis on rohkem kui üks inimene, algab võimumäng. Kuidas see lõpeb? Tulemus sõltub alati tasakaalust.” Küsiksin Sirjelt: kas ka armastus on võimumäng, ühe poole püüe teist allutada? Kuid eks armastust või olla mitmesugust: egoistlikku, masohhistlikku ja sadistlikku.
Üllatavalt ekspressiivne
Otseselt ja literatuurselt kunstnik võimuteemat ei käsitle, kuid tugev pinge on igas maalis. Vihjeid antakse pildiallkirjade kaudu. Võtame näiteks sellise rea: „Poliitika”, „Kaotajad”, „Rusikad”, „Kaks”. Viimasena nimetatu ilmselt kõnelebki sellest, et kui ruumis on rohkem kui üks inimene, algavad võimumängud. Kõnekas on kujundikeel ka „Kaktuses”, kus punased huuled lähenevad suudluseks kaktusele.
Tee Tallinnast Tartusse on ilmselt pikemaks tehtud, miks muidu tallinlased nii harva seal käivad. Nii polnud minagi Sirje Protsin-Petersoni viimaste töödega eriti kursis. Mis mind kõige rohkem üllatas, oli tema maalide ekspressiivsus. Ta deformeerib julgelt figuure ega pelga ka süngemaid toone. Salapärase pealkirjaga maali „XXX” julgeksin isegi goyalikuks nimetada. Kokkuvõttes juhiksin tähelepanu, et vaid üks maal on eelmisest aastast, ülejäänud kõik aastaarvuga 2009.
„Võimumäng / Strife”
Sirje Protsin-Petersoni isikunäitus
Draakoni galeriis 15. augustini
