Tartu maantee saaga: 1930. aastate suurmagistraal ootab siiani valmimist
Käsi hõõrus ka järjest suurenev seltskond autojuhte, sest uuel superteel oleks võinud näiteks Tallinnast Tartusse kihutada kuni 150-kilomeetrise tunnikiirusega. Kuus aastat hiljem oli hiidprojekt kokku kuivanud. Riigi suutmatus tagada korralikku rahastamist viis selleni, et kaartidele oli küll joonlauaga tõmmatud sirge tee, kuid tegelikult jõuti valmis teha vaid kaheksakilomeetrine jupp.
Praeguse Tartu maantee eelkäija on üks vanemaid Tallinna ühendusteid sisemaaga. Praegune Mõigu–Järveküla–Assaku–Lehmja–Vaida–Saula–Kolu–Kose–Ravila suuna lõik oli kasutusel juba enne Jüriöö sündmusi. On alust arvata, et ka Kärknasse 1228. aastal rajatud tsistertslaste kloostri asukoha valiku üks olulisi eeldusi oli vana ja hästi liigeldava tee olemasolu. Kuid keskaegsed teed tähendasid eelkõige looduslikku rada. Teed tänapäevases tähenduses tekkisid alles Rootsi ajal, mil keskvõimu haldussuutlikkuse tase võimaldas panna talupoegadele tee korrashoiu kohustuse. Aga et ajalooliselt kuulus Tartu hoopis Liivimaa koosseisu, mille halduskeskus oli Riia, siis polnud varem ka kahe linna vahel kuigi suurt läbikäimist.
Joobnud ratturid magistraalil
1935. aastaks oli Eestis vaid napilt üle paarisaja kilomeetri tugevama kattega teid ja neistki enamik linnades. Eesti teedevõrgu pikkus oli siis umbes 22 000 kilomeetrit.
Aastaks 1940 oli Eestis ligi 10 000 autot ja tekkis vajadus paremate teede järele.
Tollastes päevalehtedes ilmus pidevalt uudiseid liiklusõnnetustest, sest liikluskultuur oli veel hullem kui tänapäeval. Ikka istuti maani täis peaga rooli taha ja sageli juhtus õnnetusi. Asi viis selleni, et 1930. aastate lõpul kaaluti tõsiselt võimalust võtta purjuspäi roolis vahele jäänud juhtidelt juhiluba alatiseks ära.
3. augusti 1937 Päevaleht kirjutab tüüpilistest õnnetustest nii:
Jalgrattur auto all
Pühapäeva ööl umbes kl 11 ajal jäi Jõgeva–Põltsamaa maanteel auto alla Voldemar Paaro, 27 aastat vana, pärit Jõgevalt.
Paaro koos kaaslasega Hugo Reisaluga sõitis jalgrattal Jõgeva poolt Põltsamaa poole, kuna auto nr T-273 sõitis vastassuunas. Umbes 1 km Kurista vallamajast eemal juhtus kokkupõrge auto ja jalgratturi vahel, kusjuures Paarol purunes pää- ja lõualuu. Teine jalgrattur kukkus autost möödudes kraavi ja jäi sinna magama. Mõlemad jalgratturid olid joobnud ja sõitsid ilma tuledeta. /–––/.”
Kärevere lõks
Kuni 1920. aastate keskpaigani lõppes Tallinna–Tartu maantee Põltsamaa juures ning sealt edasi sõideti Aidu kaudu Piibe maanteele. Põltsamaalt edasi Puurmanini ning Kärevereni ei viinud aga enam peatee, vaid kraadi võrra lahjem kihelkonnatee. Kärevere asula juures pööras tee Vasula peale, kuni sai kokku Piibe maanteega. Põhjus oli selles, et 1928. aastani ei olnud Käreveres silda ning üle Emajõe liigeldi parvega.
1928. aastal hakati Käreverre ehitama raudbetoonist püsisilda. Kuna suvi oli hästi vihmane ning tööd ei tehtud just kõige hoolikamalt, siis varises peaaegu valmis sild juba sama aasta detsembri keskpaigas kokku. Vaid kaks päeva enne silla kokkukukkumist oli komisjon tunnistanud selle igati vastuvõetavaks.
Nii on esimene Kärevere sild Eesti sildade ajaloos üks lühemaealisi.
1920-ndate lõpust 1938. aastani oli Käreveres ülekäimiseks ajutine puitsild. Uut raudbetoonsilda hakati Käreverre ehitama 1935. aastal. Sild sai valmis 1938. aastal. Kahjuks ei olnud sellelgi sillal õnne, sest Teises maailmasõjas see purustati. Pärast sõda taastati Kärevere sild ajutise puitsillana.
Kolmas raudbetoonist püsisild sai valmis 1956. aastal. See teenis liiklejaid 1999. aastani, mil valmis uus sild. Seega on Käreverre 71 aasta jooksul ehitatud kuus silda.
Riia magistraal
Praegune Tallinna–Tartu maantee oli esimesel iseseisvusajal kuni Põltsamaani rohkem tuntud Tallinna–Riia maanteena. Maantee läks Põltsamaalt Viljandisse ning sealt edasi Karksi-Nuia kaudu Polli piiripunkti. See pidi olema ka Eesti Vabariigi tähtsaim maantee.
1930. aastate keskpaigas asuti ehitama ka Tallinna–Riia magistraali. Algus oli paljutõotav. Tallinnast Põltsamaani tõmmati kaardile joonlauaga sirge joon, mis läks Paide lähedalt läbi. Tulevase tee üks kindel eeldus oli, et see pidi ühendama Paidet ja Põltsamaad Tallinna ja Tartuga.
Töö algas 1934. aasta detsembris ja ehitajateks värvati töötud, sest projekti üks eesmärk oli ka majanduskriisi vastu võitlemine. Parematel päevadel sai Tallinna lähedal tee-ehitusel tööd kuni 450 inimest. Nagu tollased ajalehed kirjutasid, pidi uus tee tulema kõverikkudeta, mis võimaldanuks valmis teel arendada kiirust kuni 150 km tunnis.
Tallinna–Riia magistraali hinnaks oli arvestatud 2,4 miljonit krooni, kuid tegelikult ei andnud riik juba algusest peale piisavalt raha. 1934/1935. eelarveaastal sai projekt vaid 50 000 krooni. 1940. aasta suveks jõuti valmis vaid teelõik Tallinnast Assakuni. Sakslaste Teises maailmasõjas koostatud teekaardid näitavad Tallinnast Vaidani uut ja sirget teed, kuid vaid kaardile asi jäigi ja Assakust kaugemale ei jõutud.
Kohe ENSV aja alguses sai esmatähtsaks just Tallinna–Mäo–Põltsamaa–Puurmani–Tartu suund. Täpne põhjus pole teada, kuid ilmselt mängisid rolli logistilised põhjused.
Loo valmimisele aitasid kaasa maanteemuuseumi teadur Mairo Rääsk ja kartograaf Tõnu Raid.
Faktid
Tallinna–Riia (Tallinna–Paide–Põltsamaa–Viljandi–Karksi-Nuia–Polli) magistraalmaantee oli sõjaeelse vabariigi maanteedest tähtsaim. 1940. aasta suveks oli 8 km pikkune Tallinna–Assaku lõik liiklemiseks peaaegu valmis, kuid projekt jäi pooleli eelkõige raha pärast.
Tallinna–Tartu maantee oli kuni 1950. aastateni kitsas ja käänuline kruusakattega tee. 1947. aastal oli tolmuvaba kattega maanteeosa pikkus kõigest 4,4 kilomeetrit. Tegemist oli mustkattega, mis koosnes kruusast ja bituumenist. Maantee oli külma- ja tuisuohtlik ning väga nõrgal alusel, seetõttu piirati sageli liiklemisvõimalusi. Aastail 1953–1959 oli Tallinna–Tartu maantee kevadeti veoautodele suletud. Liigeldi vaid maanteede valitsuse erilubadega.
Olukord paranes tunduvalt 1960. aastate alguses, mil algas suur rekonstrueerimine ja tee kaeti asfaltbetooniga.
Kes rajas Piibe maantee?
Tallinna–Tartu maanteed on nimetatud ka Piibe maanteeks. Nimi tuleb ilmselt Piibe mõisast, kuid rahva seas liikus ka teisi variante.
Kord saanud Koeraloogal sead sigudikust silkama. Ikka et sink-sink siiapoole, sönk-sönk sinnapoole – ei siga otsejoones liigu! Sigade kannul jooksnud kilades naised, maani seelikud lohisemas piki rohtu. Ei jäänud seakari enne pidama ega saanud naised neid kätte, kui alles Piibe mõis käes! Siis sõitsid mehed hobuste-vankritega mööda sissetallatud rada Piibe mõisa välja, et sama teed pidi oma varandus Koeraloogale tagasi tuua. Sellega oligi rajatud väga kurviline Piibe maantee, mille rajas põrsakari!
Jutustanud Robert Känd, sünd 1895.
(Harjumaa muuseumi arhiivist)
