Tartu Ülikool saadab 40 õppejõudu pensionile

Jaanuari viimasel päeval lõpetab Tartu ülikool töölepingu 40 õppejõu ja teadustöötajaga, kes on sügissemestril või varem saanud 65 aastat vanaks. Seda nõuab ülikooli uus põhikiri, mis hakkas kehtima mullu 1. juunil.

Pensionäripõlv ootab selliseid tuntud teadlasi ja õppejõude, nagu Karl Kulli ja Selma Teesalu arstiteaduskonnast, ajaloolasi Helmut Piirimäed, Olaf-Mihkel Klaassenit, Allan Liimi ja Hillar Palametsa, filolooge Ants Järve ja Udo Kolki, matemaatikut ülo Lumistet, riigikohtunik Herbert Lindmäed jt.

Selma Teesalu pidas oma 65. sünnipäeva 15. detsembril. "Saaremaa kooliõpetaja tütrena läksin kooli viie-aastaselt ja olen harjunud olema ikka kõige noorem," meenutas noorim lahkuja nukralt. "Kevadel küsisin personalijuhi käest, mis mind ootab pärast 15. detsembrit 1995, kui saan 65-seks. Personalijuht vastas, et arvestades minu ametikoha konkursi kuupäeva on mu viimane tööpäev ülikoolis 31. aprill 1998. Seadsin selle kuupäeva ning viimased töö- ja loengukavad lausa seinale üles. Kuid täpselt mihklipäeval, 29. septembril tuli instituudi juhataja minu juurde personalijuhi teatega, et minu tööleping katkestatakse 31. jaanuaril 1996."

ülikooli personaliosakonna juhataja Leelo Muru teab, et tema allkirjaga teade tabas nii mõndagi eakat õppejõudu ja teadurit valuliselt: nad ei olnud valmis selleks, et ülikool hakkab vanusepiiri reeglit täpselt täitma. Leelo Muru sõnul oli piirvanus 65 kirjas ka ülikooli eelmises põhikirjas, kuid varem järgis ülikool seda küllalt liberaalselt. Paljud õppejõud jäid väiksema koormusega edasi samale kohale või tegid sama tööd edasi teisel ametikohal. Sellepärast ongi nüüd nii palju minejaid korraga.

Personaliosakonna andmeil oli aastavahetuse seisuga ülikoolis 978 õppejõudu ja 230 teadurit. Neist lahkub üle kolme protsendi.

Rektor kahetseb konnatiigi väljendit

"On vaja endal ka aru saada, et oled juba küllalt vana ja pole võimeline enam nii palju tööd tegema," kommenteeris onkoloogiaprofessor Karl Kull. "Ma arvan, et ülikool käitus meiega küllalt korrektselt, välja arvatud see rektori väide, kus ta võrdles meid konnatiigiga."

Kull pidas silmas väljendit, mida rektor Tulviste kasutas intervjuudes ülikooli ajalehele ja Postimehele: vanusepiiriga soovib ülikool hoiduda muutumast konnatiigiks.

Tulviste ütles, et konnatiigi väljend ei olnud tõesti kõige parem ja et kõige vähem oli tal plaanis oma kolleege konnadega võrrelda. "Mõte oli selles," jätkas rektor, "et kuna ülikool on Eesti ainukene universitas, siis peab siin olema liikumist nii palju kui võimalik. Peame hoolitsema, et siia tuleks võimalikult palju uusi inimesi ja uusi ideid."

Rektor rõhutas, et professorite ega teiste töötajate puhul ei tähenda töölepingu lõpetamine, nagu ei tohiks inimene ülikoolis edasi tegutseda. õppejõud jääb ilma ainult võimalusest teha juhtivat tööd.

Lahkujad kahtlevad, kas noor on alati vanast parem

Rektor on seoses õppejõudude pensionile minekuga tsiteerinud arstiteaduskonna eksdekaani professor Lembit Allikmetsa sõnu: kui professoril ei ole õpilasi, siis ei tähenda see seda, et teda ei tohi pensionile saata, vaid et ta oleks tulnud juba kümme aastat tagasi vallandada.

Mitmed lahkujad pidasid seda väljendust solvavaks ja väitsid, et väärika järelkasvu puuduses ei saa praegu süüdistada koolkonna loojat üksi. Professor Piirimäe meenutas, et nõukogude ajal oli ajaloolaste järelkasv vägagi piiratud ideoloogilistel põhjustel. Nüüd viib noori ja võimekaid ülikoolist ja kraadiõppest eemale väike sissetulek. Ka õppejõutee valinud noored ei saa pühenduda üksnes teadusele, sest neil on vaja pere elatamiseks lisa teenida.

Emeriitprofessor Arvo Tikk: "ühelt poolt on noortele vaja ruumi, kuid teiselt poolt ei ole Eestis ajupotentsiaali nii lõputa palju ja võib juhtuda, et need, kes oleksid veel võimelised töötama, loovutavad oma koha neile, kes ei ole veel tasemel." Selma Teesalu arvates peaks lubama konkursiga ametisse võetud õppejõul töötada konkursiaja lõpuni.

Väike pension teeb lahkumise valulisemaks

Eesti Päevalehe küsitletud eakad õppejõud tunnistasid, et hingeliselt on pensionile jäämist siiski kergem taluda kui majanduslikult.

Riigikohtunik professor Herbert Lindmäe püüdis end asetada kolleegide ossa, kelle põhisissetulek tuli professori või dotsendi tööst, ning oletas, et eeskätt tunneks ta rahalist kitsikust. "Teadlane on ju harjunud lugema, ostma raamatuid," ütles Lindmäe. "Ega ta pensionile jäädes loobuks teadustööst, kuid nüüd on ta majanduslikult nendest võimalustest ära lõigatud."

Personalijuht Leelo Muru sõnas, et enamik pensioneeruvaid professoreid on tänaseks juba valitud emeriitprofessoriteks. Emeriitprofessor võib jätkata ülikoolis nii õppe- kui teadustööd, ta saab pensionile lisaks emeriitprofessori palka, mis on pool professori töötasust. Emeriiditasu tõuseb koos korraliste professorite palgaga.

Ajaloo-osakonna dotsent Allan Liim mainis, et kuigi jutu järgi on tal õigus töötada edasi tunnitasu alusel, ei saa tunnitasu pensioni säilimiseks ületada 451 krooni kuus, mis teeb 6-7 dotsendi loengutundi. Professor Helmut Piirimäe leidis, et ka emeriiditasule (umbes 1700 krooni) on seatud mõttetuid piiranguid, näiteks ei tohi saada teadusstipendiumi.

Rektor Tulviste sõnul on tema seisukoht pensioniküsimuses üsna jäik. "Emeriitprofessori tasu," selgitas Tulviste, "oli teine pensionierand Riigikogu liikmete pensioni kõrval. ülikoolil ei olnud seda kerge läbi suruda, sest, ausalt öeldes, miks hea teadlane peaks saama palju suuremat pensioni kui hea kunstnik, hea sportlane või hea keegi muu. Võrreldes senise töötasuga on emeriiditasu väike, aga võrreldes kõigi teiste pensioniga suur."

Mis puutub stipendiumitesse, siis Tulviste väitel on haridusministril kindel seisukoht, et kui inimene saab konkursiga stipendiumi, on tal õigus saada sellelt palka, sõltumata faktist, on ta emeriitprofessor või mitte.

Rektor lubas korraldada kõigile lahkujatele vastuvõtu ning lisas, et vähemalt üks teaduskond on taotlenud oma värsketele pensionäridele ka ülikooli medalit.

ANU JõESAAR