Tassike teed Robin Juhkentaliga


Tassike teed Robin Juhkentaliga
Rene Suurkaev

Laval liigub ta nagu David Bowie, laulab nagu Robert Plant, teeb muusikat, nagu ise tahab, ega karda enam isegi Mihkel Rauda. Robert Juhkental poleks uskunud, et Eesti Laulu finaali pääseb.

Robin tõstab teepaki tassist, asetab selle taldrikuservale ja tõstab pilgu.

— Palju sul küsimusi on?

— Küsimusi pole.

— Improviseerid?

— Proovin. Hakka lihtsalt rääkima.

Robin suunab pilgu uuesti teetassi, puurib lusika liigutamisest tekkinud, kuid juba seiskuvat teekeerist ja meenutab, et saatuslikuks sai talle 2003. aastal ETV-st nähtud Eurovisioni eelvoor. Kuid teda ei köitnud Vanilla Ninja saltod, vaid Claire’s Birthday 1980-ndate foobia.

Ja edasi? Nagu mõne rokibiograafia esimestes peatükkides. Metsikult uut ja huvitavat muusikat britpopist progeni. „Enne seda ma kuulasin, mida iganes raadiost tuli,” jälgib Robin teetassi vaikset pinda. Esimene kitarr. „Mingi odav Montana oli,” täpsustab Robin ja tõstab tassi. Esimene demo. „Postitasin rokifoorumisse,” võtab Robin lonksu teed. Esimene bänd. „Tšakra – bluusrokibänd,” iseloomustab Robin ja tass kolksatab vaikselt alustassile tagasi.

Robinis on intriigi omajagu. Tema teismeea teine pool möödus lauldes tugevalt 1970-ndate vaimust kantud rokki viljelenud ansamblites Fond ja Speed King. Suuresti tollest ajastust on pärit ka tema, iseõppija laulmismaneer. Ent tema praegusel bändil Malcolm Lincolnil on elektrooniline helikeel. Laval on ta artist, keda tullakse vaatama ja kuulama. Kohvikus on ta keskmiselt tagasihoidliku olekuga noorsand, kelle pilk mõtete kogumiseks ikka teetassi või aknasse eksib.

Oma eeskujudeks lauljatena nimetab iseõppijast Robin peale juba netikommentaarides väljahõigatud David Bowie ka Paul Rodgersit (Free, Queen) ja Robert Planti (Led Zeppelin). Ning muheleb, et teda on võrreldud ka Freddie Mercury (Queen) ja Michael Jacksoniga (ex-Jackson 5), viimati nimetatuga just kõrge hääle pärast ja pigem naljaga pooleks.

Lauljana on ta käinud õnne katsumas telesaadetes „Kaks takti ette” (2007) ja „Eesti otsib superstaari” (2009). Robin sõnab, et kuigi jäi mõlemas saates kuhugi keskele, andsid need talle siiski sellise kogemuse, et isegi Mihkel Raud pole enam hirmus. „See on hea platvorm edasiminekuks, sa saad ennast laiemalt tutvustada,” hindab ta televisiooni kasutegurit.

Mu vastas istub oma aja laps. Indigokarva ja postmodernistlik. Tal pole soovi olla kloon, vaid süntees läbitöötatud disko- ja videograafiatest – olla sel moel tema ise.

Päris iseendaks sai Robin mullu kevadel, kui bändid suuresti ambitsiooni ja käsitööoskuste konflikti tõttu hääbusid. Nii ta hakkaski arvuti taga vaikselt nokitsema, päris oma lugusid tegema. Robin tunnistab, et veel mõni aasta varem polnud elektronmuusika tema teetass.

Robini pseudonüümi – ei, bändinime! – Malcolm Lincoln mõtlesid välja hoopis telesaate „Kes tahab saada miljonäriks” toimetajad. Juhtus see enne igasuguseid bänditegemisi. „Seal oli üks inimene, kes pakkus USA presidendiks Malcolm Lincolni (õige vastus oli Abraham Lincoln – toim). Mõtlesin, et see saab minu esimese bändi nimeks.” Parajasti joonistab kohvikuaknast sisse piiluv talvepäike tema varju seinale nii, et paaris turritavas juuksetutis võib aimata sarvi. Malcolm Lincolnist – abiks bassimees ja sõber Tšakra päevilt Madis Kubu – on märkamatult saanud Von Krahlis ja Genklubis nõutud esineja.

Mis Robinit veel iseloomustab, on nõudlikkus. Bänd peab olema laval huvitav vaadata. Aga lood kuulata? „Ma arvan, et ma liigun sinna suunda, et võin kunagi hakata päris häid lugusid tegema,” üllatab Robin karmi enesekriitikaga. Tal on inimesed, kelle arvamusest ta lugu peab, ja inimesed, kelle omast mitte nii väga: „Kindlasti ei saa meeldida kõigile. Kui Delfi või Õhtulehe kommentaare südamesse võtta, võiks muusikategemise ära lõpetada.”

Las kannatavad

Pala „Siren” pääs Eesti Laulu finaali tuli talle üllatuseks. Saatis küll, aga… „Kui Heidy Purga helistas ja ütles, et keegi Nikita (Nikita Bogdanov – toim) sai disklafi, siis ma olin küll väga üllatunud, sest kui ma selle loo võistlusele saatsin, siis mõtlesin, et las kannatavad ja kuulavad. Ma ei arvanud, et sinna oleks üldse lootuski saada.”

Loe veel

Robin meenutab, et paar päeva enne tähtaega võttis temaga ühendust teise finalisti Iiris Vesiku produtsent Ago Teppand ja soovitas saata ühe funky pala. „Mõtlesin, et saadan selle ja ühe paari aasta taguse poploo, mille ma nüüd valmis tegin. See oli „Siren”.” Teetass kolksatab uuesti alustassile.

Tänavusi Eesti Laulu finaliste iseloomustab suhteline tundmatus. Suhteline selles mõttes, et näiteks kombinatsioon Mimicry + Malcolm Lincoln võib küll Tartu klubi Plink-Plonk puupüsti täis tuua, kuid Kanepis lõpeks tänavaküsitlus nende kohta ilmselt läbikukkumisega.

Robin tunnistab, et tajub konflikti Eesti Laulu ja Eurovisioni vahel. „Mina ei osalenud Eurovisioni eelvoorus, vaid Eesti Laulul,” sõnab ta ja täpsustab, et on kursis arvamusega, et tegelikult olevat tänavused finalistid head, kuid ei vastavat formaadile. Sel võistlusel tahavad kõik pigem teiseks tulla, muheleb Robin. Teetass on tühi.

Kes ta on?

Robin Juhkental

Sündinud 20. mail 1988

Õppinud Kivimäe põhikoolis, Nõmme gümnaasiumis, Tallinna tehnikakõrgkoolis

Bändid

•• Fond

•• Speed King

•• Malcolm Lincoln

•• myspace.com/malcolmlincoln

•• Järgmine esinemine Eesti Laulu finaal

Lemmikud

•• Joy Division „Dead Souls”,

•• Depeche Mode „Told You So”

•• Tom Vek „C-C”,

•• Monochrome Set „Eine Symphonie Des Grauens”,

•• Voxtrot „The Start Of Something”,

•• The Jam „Funeral Pyre”,

•• Tiga „Far From Home”,

•• A Certain Ratio „Shack Up”,

•• The Style Council „My Ever Changing Moods”,

•• The Hives „Missing Link”,

•• Telex „Moskow Diskow”,

•• Essential Logic „Martian Man”

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare