Tavalise inimese erakordne suurus


Tavalise inimese erakordne suurus
----

Valev Uibopuu elulugu Ülo Tontsi käsitluses kirjutab hästi kokku juba teada oleva
Aastal 1962 alustas Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastamisel ilmumist sari “Meie kirjanikke”, mis tutvustas tollaste pagulaskirjanike loomingut üle maailma hajali elavatele eestlastele.

##Mõningate selles sarjas väljakuulutatud ja tellitud elulugude (Arved Viirlaid, Ants Oras) kõrval jäi ilmumata ka näiteks Arno Vihalemma ja Valev Uibopuu loomingu tervikkäsitlused. Ülo Tontsi monograafia Valev Uibopuust on nüüdseks ühe võla täitnud.

1994. aasta kevadel mitu kuud Lundis olles ja hiljemgi seda eesti sõjajärgses kirjandusloos olulist linna külastades kohtusin Valev Uibopuuga tihti ja õppisin teda tundma mitte üksnes loomingu põhjal, vaid ka inimesena. Kohtumiste tulemusel valmis pikem intervjuu Loomingule (1997, nr 1), millele Ülo Tonts on oma raamatus korduvalt ka viidanud. Neid kohtumisi ja intervjueerimise käiku meenutades võiksin tuletada kaks Uibopuu kirjanduslikku loomingusse suhtumise põhimõtet, esmapilgul ehk vastukäivatki: esiteks, loomingus on esmatähtis inimene, ja teiseks, looja jäägu oma loomingu varju. Esimene hoiatas küllap ka loomingu liigse ideologiseerimise eest, millele varasem pagulaskirjandus aldis oli. Mingil kombel sundisid vestlused Uibopuuga ja nende ümbruses loetud tema teosed mind juurdlema ilukirjanduse spetsiifika üle nii, et oma arutluse sõnastasin umbes sellise aforismina: kirjanduses on oluline mitte niivõrd see, mida kirjanik tõtt räägib, vaid see, kuidas ta “valetab”.

Kui võtta uibopuulik looja ja loomingu tasakaalu nõue kirjanikku käsitleva biograafia mõõdupuuks, siis on Ülo Tonts oma tööga sama osavalt hakkama saanud. Uibopuu vanematekodu ja eluloo käsitlemisel on Tonts delikaatne, rõhutades muidugi erakordset visadust ja töökust, mis kirjaniku elu iseloomustab: lõpetada 40-aastaselt gümnaasium, astuda ülikooli ja haiguse tõttu kaotatud parimaid õpiaastaid järele tehes pürgida doktorikraadiga fennougristiks – seda kõike vahepeal ajakirjanikuametis ja kirjastuses rühmates ning iga uudisteosega omanäolisust ilmutanud kirjanikukutsumuse kõrval!

Uibopuu jõudis kõike parajalt

Selline koormus ja saavutused on ilmselt võimalikud ainult inimese puhul, kellest meie tutvuse jooksul kujuneski mulje kui ettevaatlikust ja heas mõttes pedantsest teadlasetüübist ja kelle kirjanduselegi pühendatud töötundidel domineeris distsipliin inspiratsioonile lootmise ees. Uibopuu jõudis kõike just parajal määral. Vahest on siis asjatud arutamised selle üle, kui palju võinuks ta veel kirjutada, kui töö kirjastuses või ülikoolis poleks liiga palju aega nõudnud. Oli ju tema teadlikuks eesmärgiks kunstnikuna end mitte korrata, mis tal koormuste seesuguse jaotumisega ka õnnestus. Lisaks oli paguluses võimalik argielu ja muid ameteid trotsides luua ja tõrgeteta avaldada, samal ajal kui kodumaal üritas režiim präänikut pakkudes kasvatada klassiteadlikke “professionaalseid” kirjanikke.

Uibopuu pärinemisloos väärinuks onu Richard Rohu rolli rõhutamise kõrval märkimist ka asjaolu, et tema lelle, äritegelase Friedrich Uibopuu tütar Liisa Leena abiellus Enn Vallakuga, kellest sai Rootsis varakult jõukas tööstur ja ettevõtja, hiljem isegi Etioopia ja Eesti aukonsul Šveitsis. Vallaku rahalise toeta polnuks Eesti Kirjanike Kooperatiivi asutamine ja seega ka Uibopuu hilisem rakendus kirjastuses ilmselt mõeldav. Mis puutub Uibopuu töökohustustesse Bernard Kangro juhitud kirjastuses, siis on meie jutuajamistest mulle meelde jäänud üks tema fraas: Mädchen für alles.

Võimalusi tausta leidmiseks

Uibopuu loomingu käsitlus Tontsi raamatus põhineb peamiselt sujuvalt kokkukirjutatud varasemal retseptsioonil. Uudseid leide nagu ei oleks, kuid olulisem on, et maitsevääratusi ja muid libastumisi ka mitte. Autor püsib usaldusväärsel keskteel, piirdudes asjalikkusega iga hinna eest huvitavate seikade kokkuotsimise asemel.

Loe veel

Ilmumisjärgse kriitika ja Uibopuu enese kommentaaride järgimine annab kogemusliku tausta läbi autorilähedase nägemise ka kogu Tontsi käsitlusele. Mainides Uibopuu tolerantset suhtumist teooriatesse, eelistavad mõlemad siiski elukogemusi ja reaalelulisi seiku. Käsitledes novellikogu “Kahju läinud aegadest” küsib Tonts, kas see on Uibopuu kõige autobiograafilisemaid raamatuid, ent põrkub kirjaniku hoiatust elust mahakirjutamise osas kuulda võttes tagasi. Reserveerides samas endale järgmise vabanduse: “Kirjanduses on aga teoseid ja peatükke, mille lugemisel nende ajalise tausta unustamine kirjandust oluliselt vaesustab.”

Tausta leida olnuks võimalik rohkemgi, näiteks “Nelja tule” kirjutamist mõjustanud laeva “Energi” inimohvriga lõppenud põhjalaskmisele, mille taga oli, nagu paljudel sellistel juhtudel, soov kätte saada kindlustusraha. Ootamatult põgusaks jääb ka romaani “Kaks inimelu ajapöördeis” käsitlus. Miks mitte vaadelda seda kui uut ootamatust Uibopuu loomingus, kui katset noorpõlve läbimurdeteos ajastuomases ja viideterohkes võtmes üle kirjutada?

Kiusata ja lisandusi nõuda on kriitika kohus, kuid raamatu läbi lugenuna tundsin ometi, et Valev Uibopuu ise võinuks selles loodud kirjanikuportreega rahul olla. Sest aukohale on seatud inimene, kes paistab meile suuresti oma loomingust. Ülo Tontsi teose läbi saame osa samast, millest ka Uibopuu teoseid lugedes – tavalise inimese erakordsest suurusest.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare