— Miks on plaadi nimi „1111”?

— “1” on primaarne number. Ja see, et neid on neli tükki reas, iseloomustab alguse hoogu ja entusiasmi, näitab justkui pidurdamatust.

— Numbrimaagia jätkub – plaadi ja lugude pikkuseks on märgitud 00 minutit ja 00 sekundit?

— Täpne minutite ja sekundite määramine plaatide kujunduses on meie meelest väga levinud idiootsus. Mida see muudab, kui need seal on? Mida see paremaks teeb?

— Äkki aitab poes otsustada, kas anda raha välja 40 või 70 minuti eest...

— ...et palju minut maksab! Kui me hakkame müüma muusikat minutihinnaga, siis on sel mõtet, seni aga mitte.

— Imagoloogiliselt näite üsna semiootiline ansambel.

— Me ei ole ühe ideoloogia kloonid. Piltlikult öeldes püüame valesid nuppe malelauale panna: vahepeal kabe, siis automudelid jne. See kõik on vajalik selleks, et inimesed saaksid aru, et olemas võiksid olla hoopis teised kategooriad. Kõik meie ümber on tinglik. Erinevaid stiile segades ei oskagi inimesed tulemust klassifitseerida... juhe hakkab särisema ja inimene mõtlema, kas klassifitseerimisel üleüldse on mõtet.

— Kuldgloobuse parima filmi eest võitis homokauboidest rääkiv “Brokeback Mountain”. Selles kontekstis kasutate ka teie justkui gei-esteetikat.

— Hee, vastavad märgid on ju õhus. Plaadi avalugu näiteks on “Boys On Fire”, mis on ju eriti geipealkiri. Geid on avatud suhtumisega ja julged ning nende reaktsiooni arvestatakse väidetavalt isegi uute stiilide turupotentsiaali hindamisel. Kauboivärk on Popidioti puhul selline nihestatud teema, popkultuuri element, mis tõstab meid tavalisest rollist kõrvale. Samas on naljakas, et kauboikaabu indiemehe peas tekitab rohkem intriige, kui alasti naised meie plaadikujunduses.

— Kas teie plaati saab üldse kuulata kui lihtsalt muusikat või peab olema kursis tausta ja ideoloogiaga?

— Eeskätt peab saama seda kuulata kui lihtsalt muusikat. Minu jaoks on see ülioluline. Sest näiteks kui loen mingit raamatut, ajab õudselt vihale, kui autor eeldab, et olen enne lugenud tuhandet olulist raamatut. Mu meelest peaks iga teos olema iseeneses lõpetatud ja piisav, et temast aru saada. Meie muusikaga on täpselt samamoodi. Praegu hakkasin just mõtlema, et tavaliselt küsitakse rokistaaridelt naiste ja narkootikumide kohta, meie aga peame intervjuusid andes rassima semiootilistes ja ideoloogilistes rägastikes. Kas selles on süüdi meie teaduslik taust?