Teadus - religioon. Kultuur - maagia


Pealkirja mõte peaks olema selles, et teadus täidab tänapäeval umbes samasugust rolli nagu varem religioon, ja et maagiale vastab tänapäeva ühiskonnas kultuur.

Sarnasus on nii kõikehõlmav, et sellest ammendava ülevaate andmine on üsna keeruline, aga mingi selgitus oleks siinkohal vist siiski vajalik.

Funktsionaalne sarnasus teaduse ja religiooni vahel avaldub kasvõi selles, kuidas teadus tagab tänapäeval meie maailmapildi, ja on see, millesse “kaasaegne inimene” enamvähem paratamatult usub (nii palju kui ta selliseks toiminguks üldse võimeline on). Kultuur on aga maagia vähemalt selles mõttes, et see on ülim üksikisiku (teadvuse) mõjutamise süsteem.

Instrumentaalne sarnasus valitseb teaduse ja religiooni hierarhilises korralduses ning “auastete” süsteemis.

Umberto Eco on toonud välja hulga paralleele keskaegse kloostri ja ameerika ülikooli campuse tööpõhimõtete vahel. Maagia ja kultuuri vahel on jälle sarnasus mõjutusvahendite, kultuurilise/“maagilise” teose vormi ja psühholoogia mehhanismide tundmise vallas. Kultuuritoote mõjuvuse tagamine, ja sellega kaasnevate pettuste ja illusioonide projekteerimine on põhimõtteliselt nii keeruline protsess küll, et seda õnnestumise korral maagiaga võrrelda võiks.

Miks ma sellest räägin? Frazer kirjutas “Kuldse oksa” ajal, mil kultuuri ja teaduse tänased positsioonid alles hakkasid välja kujunema. Teame ka, et suuresti just too hilisem areng (antropoloogiateaduses struktuur-funktsionaalne koolkond – Malinowski jt) Frazer’i enda lõpuks teaduse piiridest välja arvas. Frazer polnud korraga enam piisavalt teaduslik – st piisavalt religioosne.

Jah, Frazeri raamat kujutab endast mütoloogiate kogumit, eksegeesi ja interpretatsiooni. Tänapäeva antropoloogi meelest on Frazer pimedusejünger, kes (Nietzschet parafraseerides) “puuslikehämaruses” ringi kobab. Samas peaks mainima, et tänapäeva sotsiaal- ja humanitaarteadlased klammerduvad ise loodusteadustest üle võetud “teaduslikkuse” puusliku külge, mille nõuetele nad tegelikult vastata ei suuda. Neis “teadustes”, kasvõi nt kultuurantropoloogias, ei õnnestu peaaegu kunagi midagi eksperimentaalselt tõestada. Kui loodusteadlane, nt füüsik, avastab looduse tõe, siis kultuurantropoloog “avastab” (tegelikult leiutab) parimal juhul mõne uue interpretatsiooni.

Kuidas võrrelda omavahel konkureerivaid interpretatsioone? Humanitaar-sotsiaalteadustes on tänapäeval ainult kolm kriteeriumi: loogilisus, huvitavus ja “teaduslik” traditsioon, kusjuures see viimane on (enamvähem) puhas puuslik. Lisaks neile kolmele peab interpretatsioon muidugi ka “töötama”, aga see on tegelikult juba eeltingimus selleks, et midagi üldse millegi interpretatsiooniks võiks pidada.

Loogika kui võrdlemisi objektiivse kriteeriumi külge klammerdub hum-sots viimases hädas, justkui võiks talle sellest mingi abi tõusta. Samas pole tõelisel teadlasel (nt füüsikul) loogikast mingit abi, sest looduse tõed on sageli karjuvalt ebaloogilised (mis on ka loogiline, kuivõrd loogika kirjeldab ainult meie endi mõtlemise reegleid).

Mis siis järele jääb? Huvitavus? Kas see ongi hum-sotside tulevik – võimalikult huvitavate seletuste väljapakkumine? Kui nii, siis on kindlasti tulevikku ka sellel raamatul, sest Frazer ühendab (kohati peaaegu maagiliselt) tohutu hulga mütoloogilisi seiku ja antropoloogilisi andmeid sügava ja huvitava interpretatsiooniga. Väga soovitatav.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare