Teadususundi reformaator Kuhn


“Teadusrevolutsioonide struktuur” on esimene eesti keelde tõlgitud teadusfilosoofia suurteos. Raamat mõjutas olulisel määral laiemat intellektuaalset avalikkust. Kuhni teaduskäsitust on üritatud laiendada kogu inimliku teadmise sfääri, samuti on ta uurimused mõjutanud uusi teadussotsioloogia suundi.

##Need faktid peaksid olema piisavad, et põhjendada, miks igal laiemat eruditsiooni taotleval lugejal tuleks Kuhni teos pihku haarata. Seda enam, et raamat on kirjutatud üldmõistetavas keeles – autor ise nimetab seda esseeks, mitte teaduslikuks uurimuseks.

Ometi võivad humanitaarse taustaga lugejatel tekkida suured raskused essee rohke näitematerjali mõistmisel. Samuti ei tasu loota, nagu annaks Kuhni teos piisava ülevaate kogu teadusfilosoofiast – kes seda soovib, peab ikkagi pöörduma viis aastat tagasi ilmunud Chalmersi raamatu poole “Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?”.

Kuhn on teadusmaailma Luther. Enne teda tegeles teadusteooria üksnes teaduse kui abstraktse mudeliga, panemata tähele teadlase rolli selles. Pärast Kuhni on plahvatuslikult kasvanud teadlaskonna kogukonna-struktuuri analüüsiv uurimine. Samuti võib öelda, et Kuhn puhastas teadusteooriat meta-füüsilistest elementidest: usust teadmiste kumulatiivsesse kasvu ning teadusliku tunnetuse tõe poole liikumisse.

Teaduse progress

Samas pole Kuhn teaduse vastu, ta usub siiski, et teaduses valitseb progress. Ettepaneku tõugata teadus “püha lehma” kohalt ühiskonnas teeb alles epistemoloogiline anarhist Feyerabend – teadusmaailma Nietzsche.

Ausalt öeldes on Kuhni ideed suhteliselt kergesti refereeritavad. Kes soovib minna kergema vastupanu teed, võib piirdudagi lehekülgedega 133–147 eelnimetatud Chalmersi raamatust. Kuhn näeb teaduses ühis-mõõdutute paradigmade vaheldumist.

Nauditav füüsikutele

Tema teaduse arengut seletav skeem on järgmine: paradigmaeelne teooriate konkurents – paradigma kujunemine (tavaliselt ühe teooria baasil) – normaalteadus kui “mõistatuste lahendamine” paradigma raames – anomaalia esilekerkimine – kriis normaalteaduses – teadusrevolutsioon – uue paradigma kujunemine…

Kusjuures normaalteadus ei otsi kunagi anomaaliaid, vaid üritab neid või-malikult kaua ignoreerida. Vajalik on äkiline välgatus, murrang mõtlemises, mis käivitab teadusrevolutsiooni. Tavaliselt on revolutsionääriks just noor geenius.

Kes soovib näha ka Kuhni põhjendusi, peab siiski teadus-ajaloolisest näitematerjalist kubiseva allikteose poole pöörduma. Eriti nauditav peaks teos olema füüsikutele, kes kõige paremini näidetes orienteeruvad. Pole loota, et tänapäeva rakenduslikkusele orienteeritud teadus ise meelitaks noori uurijaid oma filosoofiliste alustega tegelema. Kuid selleks, et mitte jääda laborirotiks, vaid suuri asju korda saata, on Einsteini sõnutsi vaja mõelda erinevalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare