Kirjanikud on ikka püüelnud loomingulise mitmekülgsuse poole.

Kunagi võrdles Jaan Kross esimest luulekassetti instrumentaalansambliga, milles igaühel on oma pill. Ott Arder, Henno Käo, Andres Vanapa ja Robert Vaidlo jälle võinuksid laulda kvartetis. Üks oli lauluõpetaja soost, üks oligi ansamblilaulik, üks tunnistas aeg-ajalt üles, et on minetatud tenor, ja üks teadis alati ütelda, et laulud ei lõpe.

Kord ammu enne laulvat revolutsiooni oli juhus pidada Kukus koosolekut, kus ka nimetatud nelik kohal oli. Hilisõhtuks sai kirjanike lauluansambli mõte põhjani läbi arutatud. Andres tegi selgeks, et iga kirjanik laulab ise kohas. Oti arvates jälle oskas mõni ainult pioneerilaule. Robi leidis, et õiget laulu tuleb laulda õigel ajal, ja Henno arvas, et ta tahtis öelda: õigel ajal tuleb laulda õiget laulu. Hea idee jäi teostamata.

Nii see läks. Kuid lootus ei kao. Üldiseks rõõmuks on viimaseil aastail kirjanike ühislaul siiski hoo sisse saanud. Näiteks aastakoosolekute ajal koridoris. Kirjandus-elu keeb, ja mitte ainult Tallinnas, vaid ka Tartus. Mõelda, kui uue sugupõlve eestvõttel luuakse kirjanike ühendkoor! Kui kaunilt võiks kõlada isamaaline laul! Kirjanikud on ikka kõik hinge pealt ära laulnud. Kirjanik lauluta on kui linnuke hääleta, lambike õlita, arvuti vooluta.

Ott väitis vahel, et kirjutades ei saagi muidu, kui tuleb endale valjusti ette laulda. Andres jälle teatas, et tuleks kõik laulud järjest ära laulda, muidu ei saa rahus kirjutada. Et muidu kirjuta aga purjuspäi ning meeleheites ja mõtle, kes enne mida on kirjutanud. Nii kord selle kirjandusetegemisega on. Aga kuidas siis on?

Kalle Kurg


Žiguli läks esimesena

Andres Vanapa matustest võttis osa kogu vana Pikri kamp. Seisime seal niimoodi rivis ja meenutasime, kuidas kunagi sai Toomas Kalli Īiguliga Kalju Kassi matustele sõidetud. Oli väga meeldejääv sõit. Autos olid Kall, Vanapa, Ilmar Trull, Ott Arder ja mina.

“Näedsa,” ütlesin ma, “pole enam Otti, pole enam Vanapad.”

“Ja Īiguli läks kõige esimesena...” lisas Kall. Mart Juur

Kas ajalooratast saab tagasi keerata?

Vanapa rääkis mulle kunagi kuuekümnendatel järgmise loo: “Ajakirja Küsimused ja Vastused lugeja R. Kühvel saatis meile küsimuse: “Kas ajalooratast saab tagasi keerata?” Meie põhimõte oli, et vastame igale küsimusele. Kui ise ei oska, siis pöördume asjatundjate poole. Seepärast saatsimegi küsimuse Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituuti edasi. Sealt ei tulnud mingit vastust.

Siis tõlkisime küsimuse vene keelde ja saatsime Moskvasse NSV Liidu Teaduste Akadeemia Ajalooinstituuti. Ka sealt ei tulnud mingit vastust.

Siis otsustasin, et lähen ise ajalooinstituuti ja küsin direktorilt järele. Panin läkiläki pähe ja läksin.

Direktori sekretär küsis, mis asjus ma tulin. Kostsin, et olen ajakirjanik ja tahan ühes tähtsas küsimuses direktoriga konsulteerida. Pidin ukse taga koridoris kolmveerand tundi ootama. Lõpuks võeti mind vastu.

“Millega saan kasulik olla?” küsis direktor.

Vaatasin talle pool minutit ainiti otsa ning ütlesin aeglaselt ja iga sõna rõhutades: “Küsimuste ja Vastuste toimetus tahab teada, kas ajalooratast saab tagasi keerata.”

Direktor kahvatas, käed hakkasid tal värisema ja prillid kukkusid ninalt. Kui ta viimaks toibus, ei lausunud ta ainustki sõna, upitas end tugitoolist üles, läks ukse juurde ja avas selle. Ta kummardus mulle viisakalt ja viipas käega koridori suunas. Panin aeglaselt läkiläki pähe ja lahkusin väärikalt.” Andres Ehin

Külaskäik kasiinosse

2003. aasta suvelõpul istusime koos Kunstihoone kohvikus, kuni see kinni pandi. “Lähme kasiinosse,” pani Vanapagan ette, “ma ei saa kunagi enne rahu, kui ma pole 500 krooni päevas maha mänginud.” Et ma polnud kunagi kasiinos käinud, olin meeleldi nõus ja me läksime sinnasamasse kohvik Moskva alla.

Ta vahetas usinasti raha Ļetoonide vastu ning toppis neid mingisse kolme-pildi-automaati, millel kang küljes, ise õnnelik nagu poisike. Minu osaks oli olla peaaegu tühjas kasiinos tema andunud publik. Jõime minimaalselt, vist viskit. Ja tunnid läksid – kaks, neli, viis. Kell oli vast kolm öösel, kui Vanapaganal sai raha otsa.

“Laena mulle sajakas!” anus ta. Mul isegi oli raha, aga ma ei andnud talle. Ja nii me sõpradena lahku läksimegi.

Pean tunnistama, et nürimeelsemat ööd pole mul olnud ja kasiinodest käin kui äärmiselt igavatest kohtadest siiani külmalt mööda, iga kord siiski Vanapaganale ja oma esimesele kasiinos-käigule mõeldes: aga kui ta viis mu sinna meelega ja ettekavatsetult? ehk oli see üks ta mängudest? Ave Alavainu

Pudel konjakit luuletuse eest

Karja Keldris kirjutas Vanapa salvräti peale lühiluuletuse ja kinkis selle juhuslikule joomaseltsilisele.

Järgmisel hommikul Küsimuste ja Vastuste toimetuses oli Vanapa väga pahas tujus.

“Kas on pohmell?” küsisin.

“Ei ole, “ vastas tema. “Asi on hoopis selles, et kirjutasin eile väga ilusa luuletuse, aga ei mäleta, kuidas see käis. Kui suudad selle meelde tuletada, siis teen sulle pudeli konjakit välja.”

Mul polnud meeldetuletamisega raskusi, sest luuletus oli üherealine:

Värdi leidis metsast Värdi.

See on tõesti väga ilus luuletus.

Vanapa täitis oma lubaduse.

Andres Ehin

“Mu eluviis on

isegi väga tervislik”

Vanapa seletas, et Olev Remsu läheb matkama kas või maailma otsa, aga tema teeb viimastel aastatel kõik oma reisid Kuku klubi ja oma kodu vahelisel kitsal alal. See ei tähendavat aga, nagu oleks ta elu ühe-plaaniline. “Mu eluviis on isegi väga tervislik,” kinnitas luuletaja.

Andres Vanapale meeldis öelda naistele hästi läbimõeldud komplimente. Kord rääkisin ühe noore ja kauni preilnaga, kes iseloomustas ühte komplimenti nii: “Oi, mis jutte Vanapa mulle rääkis, oioi, mis jutte.” Ja ise punastas.

Uurisin siis välja, mis jutte. Selgus, et Vanapa ei olnud rääkinudki midagi muud, kui maininud naisele suunatud ilusa lause sees sõna “rinnad”.

Aarne Ruben


Henno ja energiakivi

On suvi 1999. Mööda mereäärt tuleb kaks inimest. Pikem on mees ja lühem on naine. Nad jõuavad väikese jalgväravani, avavad selle ja nüüd ma näen: need on meie kallid külalised Henno Käo koos abikaasa Maiega. Hennol on pikk paberirull kaenlas.

Istume verandale kohvi jooma. Kuueaastane Janeli ei malda oodata: millal onu Käo ometi oma paberirulli lahti keerab! Viimaks on see pidulik hetk käes ning meie imetleda on värske, vast täna valminud maal. Pildist õhkub ehedat Käsmu suve: kollakate kõrkjate vahelt sinetab meri ja seda piirab Eru lahe vastaskalda tume triip. Aga esiplaanil muidugi kivid. Kummaliste uinuvate loomadena lösutavad hallilaigulised rändrahnud veepiiril.

Ja äkki ilmub Henno taskust mingi imeasi – niidi otsas rippuv kivike. “Ei ole kivi!” ütleb Maie. “See on puust. Kadakapuust. Henno ise treis selle.”

Selgub, et sellel ploomikivi-suurusel tilgakujulisel puust kivil on maagilised võimed. Henno käes niidi otsas rippudes muutub see pendliks, mille abil saab määrata energeetilisi alasid. Oleme põnevil. Pilt on erakordne: pendel ripub liikumatult ja korraga hakkab ägedalt võnkuma. Mööda sirgjoont, aina suurema amplituudiga.

“Siin on tugev energiaväli,” lausub Henno. Liigume toas ringi. Mõnes kohas hakkab pendel hoopis ringe joonistama. Henno võtab taskust üpris kulunud paberi, millele on joonistatud kraadideks jagatud ring. Selle abil saab pendli liikumise ulatust määrata, ja see omakorda näitab energia suurust. Põnev!

Läheme aeda. Mõõtmine jätkub. Mõnes paigas püsib pendel üsna vakka, aga suure rahnu kohal lööb lausa tantsu. “Näe, milline energia!” rõõmustab Henno. “Kui oled väsinud, tule selle kivi juurde, puuduta seda.” Mulle meenub, et lastele ikka meeldib just selle kivi otsa ronida, seal istuda. Kas tõesti energia pärast?

Järgmisel päeval on Hennol joonistustarbed kaasas. Ta istub väikesele kokkupandavale järile ja hakkab meie energiakivi joonistama. Janeli jälgib teda huviga, jookseb siis tuppa ning toob oma joonistusploki ja värvipliiatsid. Istub väiksemale kivile Henno selja taha ning hakkab joonistama, kuidas kunstnik kivi joonistab. Ja mina istun järgmise kivi peale ning teen sellest kividejoonistamisest foto. Aga kui Hennol pilt valmis saab, kingib ta selle Janelile. Nüüd ripub kivipilt ilusti raamitult väikese tüdruku kodus, tema toa seinal Pärnus. Tüdruk ise aga hakkas peale kooli kunstiringis käima. Ei tea, kas Henno Käo kivipildi pärast? Dagmar Normet


Kärkis nagu

komandant

Tuleb meelde, kuidas ma Vaidlot kartsin, kui me Rein Rauale külla läksime. Ilmselt tegime me Harju tänava maja õues mingit koerust. Igatahes kärkis Vaidlo meiega üsna karmilt, nagu komandant.

Rein ütles, kes see mees oli, ja ma ei saanud hästi aru, kuidas siis nii. Lastekirjanik oleks pidanud ikka hea olema nagu Lenin. Isegi halbade laste vastu.

Peeter Sauter

Kuidas Robi Vaidlo Moskvit‰i putitas

Pikaaegse majanaabrina on mul meeles, et Robert Vaidlo elas peaasjalikult oma autogaraaĻis. Kui ma hommikuti sõpradega õue mängima läksin, oli ta juba seal. Ning õhtul tuppa minnes jäi ta meist sinna maha. Legendi kohaselt putitas ta seal oma autot, kuid oma Moskvit‰iga (oli vist see auto, mälu võib petta) sõitmas nähti teda haruharva, kui üldse. Igatahes oli Robi Vaidlo garaaĻ pideva sotsiaalse lävimise sõlmpunkt, aeg-ajalt tegi seal paaripäevase peatuse ka mõni teine tuntud kirjanik.

Vaidlol jagus juttu kauemaks, nagu nüüd tavatsetakse viisakalt väljenduda. Oma kalamehepisiku sain ma igatahes tema käest. Vaidlo võis tundide kaupa rääkida “tonkadega” kalapüüdmisest, sikutiga kalapüüdmisest, spinninguga kalapüüdmisest, õngega kalapüüdmisest ja kuivõrd Robi oli ka sõjaveteran, rääkis ta erilise nostalgiaga dünamiidiga kalapüüdmisest. Ning sellest, kuidas tal sõjapäevil kord paadiaer murdus. Kohe peale dünamiidi vette laskmist.

Mihkel Raud


Soola haavale

ja Anna Haavale

See oli üks meie viimastest telefonikõnedest. Olin juuni alguses haiglas. See oli päev, mil mul oli just eemaldatud osa nekroossest nahast. Sel päeval oli tööl üks tõsisoliidne õde, meid ümbritsesid meedikud ja praktikandid. Tõsimeelne õde toimetas oma toimetusi, võttis mingi pudeli, valas mingit vedelikku ja uudishimulik patsient (mina), kes pikaliasendis midagi ei näinud, küsis: “Mida te sinna nüüd panete?”

“Aga mida lahtistele haavadele ikka pannakse? Soola loomulikult!” ütles range õde ja jätkas, nagu poleks midagi juhtunud. See oli nii ootamatu, et isegi kolleegid ei söandanud naerda, mina ent küll pugistasin. Ja soolalahus see oli. Üldiselt ravitigi nekroosi vaheldumisi soola ja mingi salviga.

Rääkisin seda lugu Otile telefonis. Ta ei naernud. Tekkis hoopiski paus ja ta ütles: “Oota üks hetk, ma kohe…” Vähem kui 30 sekundi pärast laulis ta juba torusse viisil, mis meenutas “Jookse-jookse, hüppa’t”:

“Anna-aga Haava,

anna-aga haava –

küll mina soola

raputan!”

Ave Alavainu

Kitarri ja trombooni saatel

Alati musta baretti kandva Otiga saime headeks sõpradeks, kui korraldasime tema 50. sünnipäeva Estonia talveaias. Kuna Ott armastas napsitada, pelgasime, kuidas ta end kohtumistel lastega ülal peab. Õnneks suutis ta peaaegu alati oma nõrkusest üle olla ja sõna otseses mõttes erilised kohtumised lastega on igavesti kirjutatud teabekeskuse ajalukku.

Ott oli meie üritustel alati kohal, kuigi nii mõnigi kord jõudis sinna lõpuminutitel. Suurepärane oli ka viimane kokkusaamine selle aasta varakevadel, mil ta esitles oma viimast pere luuleraamatut “Puupeatus”. See oli vapustavalt tore üritus. Ott oli kaasa võtnud vend Jaani kitarriga ja Ants Nuudi trombooniga. Rocca al Mare kooli lapsed kandsid ette luulepõimiku Oti luuletustest. Kohtumine oli väga emotsionaalne, nii lapsed kui ka täiskasvanud nautisid iga sekundit.

Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus

Urvaste peale lahti pääsenud

Ott oli esimene “vanast kaardiväest”, keda söandasin kutsuda oma sünnipäeva luuleõhtule Urvastes. Ja ei eksinud valikuga: Ott mitte ainult ei leidnud Urvaste rahvaga ühist keelt, vaid ka sulandus. Juba esimese pausi ajal istus ta esimeses ettejuhtuvas lauas.

Öö ja suure osa järgnevast päevast veetis ta minu vanematega, eriti isaga, keda ta hiljemgi kokku juhtudes alati tervitada palus. Minu isal oli Otiga huvitav päev – selgus, et küll Urvastes, küll Antslas olid tal mingid vanad tuttavad, keda vaja külastada. Kas ta nendest kedagi ka kätte sai, seda ma ei tea. Lõpuks oli mu isa nii väsinud, et nõustus Otti lausa Otepääle viima, et temast kuidagigi lahti saada. See õnnestus napilt, kuna Ott kavatses papsi veel ka sauna meelitada.

Aasta hiljem, tänavu märtsis mõtisklesin, kas anda Otile märku, et uus sünni-päev on tulemas. Aga ta helistas hoopis ise ja kahetses, et ei saa tulla, sest tervis pole kõige parem. Kutsusin teda siis sügisesele Pokumaa lasteluulepäevale ja Ott lubas tulla, kui tervis laseb…

Contra

Toimetuses nägusid vaatamas

Otil oli kombeks käia toimetuses. Tuli ta siis niisama nägusid vaatama ja juttu tegema või tõi oma uue raamatu või otsis arvutit, kuhu oma artikkel või luuletus sisse toksida. Ikka saabus ta omapäraselt tatsuva sammuga, tats ja tats. Tüüris ust valvavatest sekretäridest takistuseta mööda ja otse kõige kaugemasse soppi, kultuuritoimetusse. Suure osaga toimetuserahvast oli ta kui mitte enama, siis vähemalt sõbraliku tere peal. Tundis ennast vabalt, leidis kööginurgast tassi, võttis automaadist kohvi, kadus suitsutuppa…

Ja alati oli tal väga palju jutte! Ta hakkas kuskilt sõna- või mõtteotsast kinni ja kukkus seda muudkui kerima. Kord jutustas ta, kuidas Juhan Viidinguga Nõukogude Liidu peal ringi seikles, teine kord oma Pikri-aegadest.

Veel suve hakul käis ta mitu korda toimetuses. Ühel korral neist oli tal kotis Yvert & Tellieri margikataloog. Selgus, et Ott on kirglik margikoguja! Ta rääkis õhinal lugusid oma kogust.

Ott oli suur jutupaunik, kellel ka tõesti oli, mida rääkida. Samas polnud ta jutte sageli kuigi lihtne jälgida. Ta jutustas poolpominal ja katkeliselt, nina alla. Paljugi jäi selles jutuvoos selgusetuks. Muide, ka tema arvutikirjatööd olid kantud sarnasest boheemlikust hajameelsusest – täis kummalisi täheühendeid, väiksed tähed vaheldusid ette hoiatamata suurtega jne. Kuid selle korvas suurepärane mälu.

Wimberg


Suur maletaja

Vanapagan oli minu vanema ea kõige parem sõber. Ta elas siinsamas Vabaduse platsil, ma käisin kaks-kolm korda päevas temaga malet mängimas. Keskelt läbi jäi seis ikka minu kahjuks, heal päeval võisin viigi üle rõõmustada. Ta mängis võrdselt Andres Ehiniga, kes on väga kõva maletaja, nii umbes meistrikandidaadi tasemel.

Kilo kohviga Soome

Vanapagana elukäik on muidugi täitsa fantastiline. Minu teada pole ta soomepoiss olnud – võib-olla tal olid vasakpoolsemad vaated –, küll aga Soome ta sõja jalust siiski põgenes. Kaasas olnud tal vaid kilo kohvi, mille ta kohapeal maha müüs. Soomest oli tal plaan edasi minna Rootsi, aga selle sõiduvahendi, millega ta sinna sõitis, võtsid sakslased mere peal kinni. Mellov toodi Tallinna Keskvanglasse, kus teda hoiti ainult paar nädalat.

Kuna sakslased olid ta korraks vangi pannud, leidis Saksamaa Liitvabariigi valitsus, et mees on Saksa võimude all üksjagu kannatanud, ja saatis talle vist kuni möödunud või ülemöödunud aastani iga kuu raha. Mitte väga palju. Aga lõpuks tuli kiri, kus küsitud, kas teil on meie riigi vastu veel pretensioone, ja Vanapa vastas, et ei ole. Siis lõppes rahasaatmine ära.

Tööd kolm päeva kuus

Vanapagan läks 1956. aastal tööle ajakirja Küsimused ja Vastused. See oli ajakiri, mis allus Eesti Kommunistile nagu mingi tütarfirma ja oli põhiliselt juuksurite laual peal. Vanapagan, kes oli siis juba mu õllesaalituttav, võttis ka minu sinna tööle. See oli lausa kadedustäratav töökoht. Sain sealt küllalt head honorari ega pidanud üldse palju tööd tegema. Mina tegin oma töö ära kahe või kolme päevaga – 19. kuupäeval pidi ajakiri minema trükki ning 16., 17. ja 18. kuupäeval käisin tööl. Muul ajal ma ülearu palju tööl ei käinud. Kui käisin, siis rohkem selleks, et sealt minna koos Vanapaganaga Harju oru väljakutele tennist mängima.

Käbin: “Te olite ju

Rootsi spioon, eks?”

Vanapa on minu teada ainuke inimene Eesti ajaloos, kes oli seitse aastat partei liikmekandidaat. Kusagilt imbus välja, et Vanapagan on Soomes olnud ja püüdnud sealt Rootsi põgeneda. Johannes Käbin olevat temalt isiklikult küsinud: “Te olite ju Rootsi spioon, eks?” Samal ajal polnud Vanapagana jalg seda maad puutunudki. Vanapagana aus vastus oli, et ta põgenes sakslaste eest lihtsalt ära ja siis tahtis veel kaugemale põgeneda. See vastus arvati vettpidavaks ja lõpuks võeti Vanapagan EKP liikmeks.

Kuidas on elu lõbumajas

Vanapagan võttis kõvasti viina, elas ääretult rõõmsat elu. Ta käis 76-aastaselt veel korra lõbumajas ära, et vaadata, kuidas sealne elu on. Mitte naiste-, vaid uudishimust. Oli kella neljani hommikul neiukestega juttu ajanud, siis oli peremees küsinud: “Kas te teate, miks siia üldse tullakse?” – “Miks ma ei tea, aga ma ei viitsi praegu.” Siis nad olid peremehega kella kuueni hommikul viina joonud.

Viimane luuletus

Käisin teda vaatamas Järve haiglas, kus ta oli hinge heitmas. Küsisin: “Kuidas sa ennast tunned?” Ta vastas: “Noh, mis ühe inimesega siis ikka peale surma eriti juhtuda saab? See peaks mul mõne päeva pärast käes olema.” Ma küsisin temalt, et tahad, ma toon sulle siia väikese lapikpudeli, pole mingit kunsti. Ta vastas: “Ma olen nii kõva kaifi all, mul on praegu niisugused rohud peal, et mu on viinasoov täitsa ära kadunud.”

Tal oli vähk nii kaugele läinud, et üks käsi ei töötanud enam üldse. Viimane luuletus, mis ta kirjutas, oli täiesti ehtsalt vanapaganlik:

Keda tahaksin ma näha oma matustel?

Oma sugulasi.

Oma tuttavaid.

Oma sõpru.

Ja – presidenti.

Viina abil elus

Vanapagana väike köök oli omaette legendaarne. Seal oli kergelt liimitseva, kleepuva vakstuga köögilaud, kus peal olid alati olemas viinapudel ja malelaud, vahel magas seal ka kass. Ja viinapudel mitte sellepärast, et ta oleks olnud lihtsalt joodik – mida ta ilmselt küll oli läbi elu mingil määral –, vaid et elu lõpu poole oli ta südame pärgarterite läbivus 12 protsenti. Sel juhul, kui ta viina ei võtnud, pidi ta lamama voodis ja lakke vahtima, ta oli täiesti läbi. Lõpuks sai Siima aru, et mehel on vaja aeg-ajalt võtta, alkohol paneb vere liikuma. Vanapal oli väike eestiaegne viinapits, 25-grammine. Seda pidi ta tõstma kaunis tihti. Ta hoidis ennast viinaga elus.

Võidumarss kasiinos

Kuni elu lõpuni – viimasel kuul ta ei saanud enam hästi liikuma – oli tal niisugune komme, et kord nädalas, tavaliselt teisipäeval läks ta kell kaheksa õhtul kodust välja ja ütles naisele, et tuleb kella kaheksa paiku hommikul tagasi. Mida ta tegigi. Öö otsa käis ta mööda linna, kõik Tallinna ööklubid läbi ja võttis igal pool väikse dringi.

Litsid suhtusid temasse nagu peaaegu jumalasse, suudlesid ta kätt. Aga see ei olnud tema eesmärk. Ta tahtis seda elu veel näha, mis on. Ta käis kümme kohta läbi, väga kaugele ta ei jõudnud enam minna, ja siis hommikul tuli koju. Naine alguses sõdis, aga Vanapaganaga ei saanud keegi sõdida, kui ta midagi tahtis.

Ükskord jõudis ta hommikul peaaegu kodu ette Vabaduse väljakul ja astus sisse kasiinosse, mis on Moskva kohviku kõrval, taskus 15-20 krooni. On just see aeg, kus hakatakse sulgema ja ruumi puhastama ja enam kedagi sisse ei lasta. Kasiino on täiesti tühi. Šveitser vaatab, et üks imelik mees tuleb kell viis või kuus, ja ütleb, et ei saa. Aga Vanapa astub sisse, vaatab täiesti külmalt šveitserist mööda, nagu isand, vahetab oma viimased kroonid žetoonideks, läheb mänguautomaadi juurde, laseb žetooni sisse – ja tühjas, valgenevas kasiinos hakkab kostma võidumarss ja hirmsa kolinaga hakkab tulema raha! Automaat tühjendas ennast, andis kogu päeva jooksul teenitud sisu ära. Vanapagan andis rahulikult šveitserile peo pealt – võta, palju tahad! – ja läks siis koju magama. See ei ole legend, Vanapagan ise rääkis seda mulle.

Enn Vetemaa