Teateid luulekeskusest

 (1)

Sõnarine. Eesti luule antoloogia. 4. köide. Koostanud Karl Muru. Eesti Raamat, Tallinn 1995.]

"Sõnarise" neljas köide pakub luuletusi 62-lt eesti luuletajalt, alates Paul-Eerik Rummost ja lõpetades 1980. aastatel kirjandusse tulnutega. Sellega saab katuse alla rohkem kui paari tuhande leheküljeline luulemuuseum, suurejoonelisem ja rikkalikum senistest. Kõik eelmised sõja järel Eestis avaldatud üldantoloogiad on otseselt poliitilistel põhjustel represseerinud mõnd ulatuslikku osa eesti luuletraditsioonist. Ses suhtes saab 1989. aastal ilmumist alustanud "Sõnarise" puhul vaid paiguti rääkida mõõdukast ideoloogilisest konformismist avaköidetes. Nii võime rahumeeli keskenduda luulele enesele.

Iga säärane suurantoloogia on juba iseenesest ja paratamatult väga jõuline võimukasutusakt, otsekohene kaanonikujundamine, lõppkokkuvõttes katse anda vastust õnnetule küsimusele: kes luuletajaist "jääb elama"? Lihtne on arvustajal sellele reageerida kas koostajat nähtud vaeva eest üldsõnaliselt kiites või siis "ebaõigluste" lausloetlemisega rünnates. Mõttekam tundub siiski kolmas võimalus: püüda visandada koostaja kaanoni piirjooni, vaadelda, millest too vältimatu "vägivald" lähtub. Nii võib ühtlasi saada aimu, mida antud väljaandelt maksab oodata, mida mitte.

Eesti luule peatee ja selle roopad

"Sõnarine" on koostatud väga "keskelt". Koostaja Karl Muru on Tartu ülikooli kauaaegne kirjandusprofessor, kelle erihuviks on olnud 1930. aastate eesti luule, eriti arbujad. (Betti Alveri poeetiline neologism on andnud antoloogiale ka pealkirja.) Arbujate-keskne, ka postsümbolistlikuks nimetatud luulekäsitus omakorda on tugevasti vorminud just 70-80-ndate luule peateed ja triviaalsüsteemi. Teatud mõttes määrab ta "hea maitse" reegleid laiemates lugejakihtides tänaseni.

õieti küll on tollel igaviku väravasse viival "peateel" Karl Muru versioonis kaks teineteisest eristuvat teeroobast. Esimest iseloomustab vaimu-paatos ja kõrgstiilne sümbolism, ent - pangem tähele - märgatavalt "soojemas" emotsionaalses kastmes kui päris-arbujate esikkogudes. Teisele on tunnuslik realistlikum maalähedus, humoorikus, rahvalik "mõnusus". Paistab, et neil tekstidel, mis päriselt kunagi liiki ei mahu, on olnud ka keskmisest vähem võimalust antoloogiasse raiutud saada. Suhteliselt tõrjutuks osutuvad modernistlikud piiridelepüüdmised, kaugemaleminev rämedus, iroonia ja grotesk.

Neis piires on koostaja olnud silmapaistvalt tolerantne ja luuletundlik. Pole ju juttugi, et mõnd kaasaegse luule võtmekuju oleks lausa ignoreeritud vms. See poleks Karl Muru tase.

Eelistused reedavad end eelkõige üksikluuletuste valikus, teisejärgulisemate tegijate võtmises või jätmises, mahuvahekordades, ajastu luule üldpildis, mis nii kujuneb. Võrrelgem näiteks, kuidas on raamatus esindatud Traat ja Kaplinski, Viiding ja üdi, varane ja hiline Suuman. Johnny B. Isotammelt on võetud vaid neli luuletust - täpselt sama palju kui Valev Mirtem-Luhaäärelt -, ning nii tundub ta üsna kõrvaline luulemehike Ruudi, Mulleri, Sõelsepa, Prometi, Sanderi jpt kõrval.

õpetaja Lauri luuletunnid

Oma osa on koostaja pedagooginärvil. Vahel tekib kahtlus, kas mõnd teksti pole teisele eelistatud puhtalt tema "näitlikkuse", "ilmekuse", "lahtiseletatavuse", "positiivsus= e" vms hariduslik-kasvatusliku ärakasutatavuse tõttu. Kenakõlaline sentimentaalsus on Karl Muru silmis kohe kindlasti mitu korda väiksem patt kui provotseeriv küünilisus. Aga tõde, mis maksab kooliklassis, ei pruugi alati kehtida luuleväärtuste hindamisel. Iseloomulik on termin "rolliluuletus", mis mitmel korral vilksatab koostaja kommentaarides. Ilmselt peab see lihtsameelseimatki lugejat hoiatama, et - vaata nüüd ette, ega siis kõik see, mis luuletuses kirjas, ole otsesõnu luuletaja seisukohana mõeldud.

Ilmselt möödapääsmatu ja Eesti-suuruses kultuurikollektiivis inimlikult mõistetav on ka teatav seltskondlik lõiv aja- ja põlvkonnakaaslusele: pean siin silmas ootamatult suurt tähelepanu mõne kirjandusteadlasest-kriitikust kolleegi värsiharrastuste vastu jms.

Teede lagunemise aegu

80-ndate teisel poolel järelarbujalik luuleideaal murenes, kaotas lõplikult veenvuse ja generatiivsuse. Liigutav on näha, millise hoolega antoloogiakoostaja ka tollal debüteerinuilt on püüdnud oma maitsekeskme-kohast ja ülesehitavat otsida. Aga sel pole alati just palju pistmist nonde tekstide tähendusega autori loomingus või muutunud luulepildis.

Loe veel

Sümboolsel moel lõpetavad "Sõnarise" Kauksi ülle ja Indrek Hirve värsid. Pealtnäha paistab kaanon kestvat ja järjepidevus võidutsevat. Esimene otsekui jätkaks toda rahvalik-maalähedast ning teine kõrgstiilse vormikultuuri liini. Kui kummagi luulesse ja selle taustadesse süveneda, siis näeme ometi, kui väga kõik sisimas teiseks on saanud.

On juba kord antoloogiakirjanduse saatus, et kõige uuemate tekstide valik temas kipub kõige kiiremini muutuma. Nii võib ka üsna kindlalt ennustada, et järgmine koondvalimik 1960-80-ndate eesti luulest, kui selline kord trükitakse, tuleb mitmekülgsem, vähem ilutsev ja - õhem.

KAJAR PRUUL

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare