TEATER: Andres Raag: kümme aastat laval


TEATER: Andres Raag: kümme aastat laval
Priit Grepp

Linnateatri näitleja Andres Raagi sõnul peaks teater näitama publikule ootamatuid vaatenurki
Tallinna Linnateatri lavaaugus mängitavas suvetükis “Musketärid – 20 aastat hiljem” teeb staarineliku kõrval ühe lavastuse ootamatutest rollidest küm-me aastat Linnateatri leiba söönud Andres Raag. Tema kõrtsmik paneb tõsiselt pead murdma – kes küll ometi laval on?

Teatri äsja lõppenud hooaeg osutus Raagile edukaks: seda jäävad tähistama kaks kordaläinud rolli Jaanus Rohumaa lavastatud “Võlumäes” ja Ain Prosa lavale toodud “Tõestuses”, lisaks pälvis ta maineka Ants Lauteri nimelise noore näitleja preemia.

Andres Raag, mida ootate järgmiselt kümnelt aastalt?

Seda, et teater minus ja mina teatris jätkuks tõusvas joones. Kunagi mõtiskles Jaan Tätte ühes artiklis teemal, mis ta kümne aasta jooksul teatris on teinud. Ta tegi seda nii hästi, et mul tuli masendus peale. Küm-me aastat on aeg, kui mingid tähised peaksid justkui juba maas olema. Jaani artikkel pani mind sügavalt sellele mõtlema.

Kui tähtis on teie jaoks Lauteri preemia?

Eks ta ole ikka tähtis. Igale näitlejale on tunnustus oluline. Kuid samas ei saa preemiat võtta kui eesmärki omaette. Oluline on, et sa oma tööd ausalt teed.

5-6 aastat tagasi mainisite ühes intervjuus, et olete rahulolematu hing, kes kunagi pole endaga rahul.

Jah, rahulolematus on alles. Paaniliselt ma enam ei siple, ilmselt on see ka vanusest tingitud. Aga rahul ei tasu endaga kunagi olla. See oleks justkui mingi piiri püstitamine ja selle piirini jõudes olekski kõik justkui saavutatud. Nii kaotab inimene arenguvõime.

Milline on näitleja jaoks hea lavastaja?

Tundub, et enamus näitlejaid tahaks proovide käigus laval “ära eksida” ja jõuda ise järeldu-seni, et see, mida lavastaja tahab, ongi õige tee. On olnud ka juhuseid, et teed laval midagi, mida lavastaja ütleb, ise suurt aru ei saa, miks. Aga publik tunneb ära, kui näitleja mehhaaniliselt lavastaja käsku täidab.

Kas mõne lavastuse proovides on tundunud, et loost ei tule midagi head, aga pärast olete rahul?

Päris sellist vist ei meenu. Vähemalt ma ei mäleta. Aga eks iga uue tüki puhul on proovisaalis tunne, et oled lavakunstikateedri esimesel kursusel ja üritad mingi etüüdiga maha saada. Ma usun, et prooviperioodi algul tunneb enamus näitlejaid end nii rumalana nagu poleks kunagi varem seda tööd teinud.

On mõnest lavastusest väga kahju ka olnud, kui see on repertuaarist maha läinud?

“Arkaadiast” oli väga kahju. Ja omal ajal “Roccost”. Aga on ka vastupidiseid olnud – et jumal tänatud, et maha läks…

Kuivõrd tajute lavalt publiku kohalolekut?

Väga. Aga ma olen aja jooksul õppinud publikut n.ö eirama. Linnateatris on saalid nii väikesed ja publik väga lähedal. ProĻektorid, mis annavad lavale valgust, peegeldavad valgust ka saali. Laval olles on mul pilk koguaeg maas, sest ma ei taha publikut nii lähedalt näha. Tahaks, et publik oleks lihtsalt mingi inimeste kogum. Aga saali vaadates võin eristada inimese näojooni. See häirib. Sageli on juhtunud, et esimese rea publik on nii lähedal, et mõni pikem meesterahvas sirutab jalad välja ja laval misanstseenides liikudes tuleb korra peatuda, et vaadata, kas ta võtab jalad eest või ei…

Aga tajumist võtta ka nii, et kas publik on etendusega “kaasas”, kas vaatajad mõtlevad sinuga kaasa. See on teistmoodi tajumine. See on tunne, mille pärast tasub laval olla.

On millalgi tekkinud mõte, et läheks Linnateatrist ära?

Linnateatrist äramineku peale pole ma mõelnud, pigem on pelgus, et ei tahaks ära minna. Mõnes teises teatris, suurel laval tahaks väga midagi teha. Ma ei mäletagi, millal ma viimati suurel laval sain mõnes rollis olla.

Olete nõus väitega, et teater peab viima mõtted igapäevaelult kõrvale?

Ei ole. See väide oleks õige siis, kui teater oleks üksnes meelelahutus. Heas dramaturgias on nii meelelahutust kui seda, et miski selles vaevab sind pärast päeva või paar. See, mis vaevama jääb, ongi igapäevaelu küsimus. Järelikult ei tohiks teater mõtteid probleemidelt kõrvale viia, vaid avama vaatajas mingeid ootamatuid vaatenurki, ootamatuid uksi temas endas.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare