Reedel, 12. detsembril kell 12.00 ETV
Andres Laasik
Jaan J. Lepiku jutusaade "Kaheteistkümnes tund" on üks kummaline televisioonifenomen. Tasa ja monotoonselt aetakse ses saates mingil teemal juttu, ilma et oleks selged jutu eesmärk ja reeglidki selle eesmärgi saavutamiseks.
Ja kui eraldi sõnavõttudes võib iva olla, kasvab see kõik seosetuks jadaks. Ilmselt on see Jaan J. Lepiku taotluslik eesmärk.
Teatrist ja religioonist olid kutsutud rääkima austatud professor Vello Salo ja näitleja-lavastaja Jaanus Rohumaa. Külalised rääkisid ilusat ja tarka juttu. Kuid niipea kui üks või teine alateema hakkas piirjooni võtma, juhtis saatejuht jutujärje uute konksudega jälle oma irratsionaalsetele avarustele. Küll püüdis Rohumaa saate teemat teatri ajalooga toetada ja Vello Salo kristliku vaatenurgaga asjale inimlikku mõõdet anda - ikka jäi võimutsema Jaan J. Lepiku irratsionaalse teispoolsuse ülistus. Mis teha, tema käes on saate suunaja ja monteerija võim.
Saadet liigendasid monotoonselt, kuid sugestiivselt loetud katkendid Goethe teatriromaanist, mis pidanuksid televaatajal teatrivaimu peale ajama. Tuleb see vaim peale või ei tule, pole selge, kuid ratsionaalset seost neil katkenditel ja saatel endal ei ole olemas. Paistab, et metafüüsika kummardaja saade peabki olema loogika ja kompositsiooni reegleid eirav.
Staatilise telepildiga saade on võetud üles sinises meeleolukas stuudios. Maitsekalt mängitakse üleminekute juures valgusega. Aga kui asi ise on üks igavene udu ja mõistusega tabamatu jutuvada, siis ei päästa asja ka ilus pilt ja kaadris ilutsevad küünlad.
õnneks on Kaheteistkümnes tund pandud saatepäeva lõppu hilisõhtusele ajale ja nii ei pruugi saade paljusid ratsionaalse mõtteviisi pooldajaid oma metafüüsilise uduga frustreerida.
