Teater NO93 näitab naftasõltlastele naftasõltlasi


Täna esietendub teatris NO93 lavastus “Nafta!” – muusikal-komöödia, mis käsitleb nafta lõppemist, energiakriisi ning ületarbimist. Etenduse autorid ja lavastajad on Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Ojasood intervjueerib teatri dramaturg Eero Epner.

— Millal ja mis tõi kaasa vajaduse asuda tööle nafta-teemalise lavastusega?

— Hakkasin mõtlema sellistele asjadele, et kui suur tükk maailmast on paagitäis bensiini, kas kasulikum oleks käte kuivatamiseks kasutada paberit või puhurit, miks inimesed panevad vanad ajalehed prügikasti, kuigi sealsamas kõrval on ka vanapaberi kogumise kast? Säärased küsimused hakkasid painama. Võib-olla tuli nõrkusehoog sellest, et mõtlen, millises maailmas mu kaheaastane tütar täiskasvanuna elab.

— Kunstilt nõutakse sageli, et ta sekkuks ühiskondlikku ellu, oleks kriitiline. Teised väidavad jällegi, et kunst peaks pakkuma lohutust ja unustust. Kummal on õigus?

— See on igivana vastuolu, aga minu jaoks pole see probleem – kunst peab tegema mõlemat. Kord seda, kord teist. “Nafta!” püüab teha mõlemat korraga.

Laiemalt võttes: kunstnik peab tegema seda, mis on õige. Üksnes seda. Mis on ainuõige tema südames.

— Millised võimalused on teatril maailma parandada? Kas see peaks olema üleüldse eesmärk omaette?

— Minu meelest on maailma paremaks muutmine teatri ainuke eesmärk – tehku ta seda siis meelelahutuse või meele kokkupanemise läbi. Iseküsimus, kui palju teater seda suudab, või milles peaks tulemus avalduma.

Parandada saab ainult seda osa maailmast, mis puudutab parandajat ennast – teatri puhul tuleb seega teha paremat teatrit.

Teatrist üldisemalt: kui paarsada inimest elavad koos läbi emotsionaalseid hetki ja tunnevad seeläbi ühtsustunnet, siis ma arvan, et see on suur võit, ja seda hea teater suudab. Teisalt, kui inimene ei jäta pärast “Nafta!” etendust ööseks esikus tuld põlema, siis ka see on suur võit.

— Millistele märksõnadele olete otsustanud koos trupiga rõhuda? Millist vormi soovite kasutada?

— Kõik, kes seda lavastust ette valmistavad, on ühtaegu eestlased ja naftasõltlased, nagu ka meie tüki kangelased ja sihtgrupp. Selles lavastuses ei ole “meie siin laval ja teie seal saalis”, vaid “meie”.

Ma tahan ju ka õnnelik olla, elada paremini kui absurdse nõuka-aja lõpus või kitsastel ülemineku-aastatel, tahan puhata ja mängida! Aga ühel hetkel kerkivad moraalsed küsimused-takistused. Sest minu tarbimisõnn võib tulla kellegi teise arvelt.

Vormiliselt on “Nafta!” välja hõigatud kui ohudraama, mis on õige – kord on ohtlik, kord dramaatiline, aga lavastust võib ka tead(us)likuks estraadiks nimetada. Teeme laulude ja tantsudega pooleks, pole nii õudne.

— Kuivõrd on “Nafta!” dokumentaalne teater?

— Arvud ja näited, mida kasutame, on (mõningase kunstilise liialdusega) põhimõtteliselt tõesed.

— Olete praegu Hiiumaal. Miks?

— Meie teatri proovisaalil pole aknaid ja tekkis ületamatu vajadus teha proove nii, et kas või aeg-ajalt oleks näha päevavalgust, muidu kipuvad tõsised tükid tulema. Aga “Naftas!” peab palju nalja saama.

Hiiumaale sõitsime ka selleks, et kulutada 200 liitrit bensiini (mille valmistamiseks kulus 4,2 barrelit naftat) ja tihumeeter puid (mille metsast ahju jõudmiseks kulus arvatavasti ka pea barrel naftat).

Muu hulgas ka selleks, et keskenduda külmale talvele olukorras, kus paagis loksub viimane liiter.

— Mis saab, kui nafta lõpeb?

— Võib-olla ei saa midagi, võib-olla muutub kõik? Praegu pole midagi kindlat ja selles asi ongi.

11. veebruari etendus on reserveeritud, 16. avalik