TEATER: Noored Vilde kallal
Eduard Vilde näidendi "Tabamata ime" slepp Eesti teatris on võimas. Läinud sajand tunneb mitmeid Vilde näidendi tõlgendusi, ning enamasti on need ikka olnud seotud meie teatri tippudega.
On mõnevõrra hämmastav, et Vilde kirjutas oma esiknäidendi alles 47aastasena: "Tabamata ime" valmis 1912 Kopenhaagenis. Hilisele debüüdile vaatamata on näidendit saatnud menu. Läbi aegade on paljud "Tabamata ime" lavastused olnud tähelepanuväärsed ning raputanud nii teatripublikut kui ka kultuuriavalikkust. Loetelu neist, kes püüdnud Vilde näidendi imet tabada, on väärikas.
Juba 1913. aastal lavastas näidendi Estonias 28aastane Theodor Altermann, kel oli elada jäänud veel vaid kaks aastat. Too 20. sajandi alguse säravaim, heleda leegina põlenud lavatäht kehastas ise ka klaverikunstnik Leo Saalepit, mis jäigi Altermanni luigelauluks. Midagi sümboolset selles on, et juba raskelt haige näitleja kehastas loojat, kes oma eneseotsinguis kõigub hullumeelsuse piirimail, saamatagi selgust oma talendi tegelikest väärtustest. Altermanni annet tema ajastu loomulikult tunnustas, ent polnud tallegi võõrad loomingulised hingepiinad: mõelgem kas või tema Saksamaa-perioodile.
Paradoksaalsel moel lisandub siia veel üks varalahkunud Leo Saalep: 22aastaselt kehastas Urmas Kibuspuu Lavakunstikateedri legendaarse 7. lennu diplomilavastuses Saalepit (lavastajaks Merle Karusoo 7. lennust) ja 1983. aasta televersioonis maalikunstnik Magnus Kulli. Kibuspuu jättis teatri ja maise maailmaga hüvasti 32selt.
MõLEMA LAVAKUNSTNIKU puhul jäigi teadmata, mida nad veel oleks Eesti teatrile anda võinud. Nagu jätab Vilde õhku rippuma küsimuse ka klaverikunstnik Saalepi puhul: näitemängu lõppu võib käsitleda kui lahtise lõpuga novelli, mis ühe võimalusena annab tõlgendada ka Saalepi tulevikku ilma narrikuljusteta, aimatava lootusega, et looja parimad ajad on siiski veel ees.
Tahtmata fataalsuse ebakindlale jääle astuda, ei saa siiski mööda sellest, et Vilde "Tabamata ime" on andnud meie teatrile veel kaks häbemata vara lahkunud Leo Saalepit. 1983. aasta Ago-Endrik Kerge (7. lend!) lavastatud telelavastuses mängis Saalepit Jüri Krjukov (7. lend!), kes jättis siinse ilma 43selt. 1992. aastal lavastas Priit Pedajas (7. lend) Eesti Draamateatris "Tabamata ime", peaosas Sulev Luik (7. lend), kes samuti 43selt võeti siitilmast ära mõned kuud varem enne kursusevenna Krjukovi lahkumist.
MUIDUGI VõIKS SIIT EDASI arendada mõttekäiku ühest neetud näidendist, kes meilt järjepannu Leo Saalepeid röövib (ja veel ühelt kursuselt), ent ilmselt oleks see liialt meelevaldne ja paranoiline lähenemine Vilde esiknäidendile. Ehkki saab ainult nõustuda tõsiasjaga, nagu ka Lavakunstikooli 20. lennu diplomilavastuse kavalehel märgitakse, et: "Lavakunstikateedri 7. lend, Voldemar Panso viimane kursus, on muutnud "Tabamata ime" oma pärusmaaks meie teatrimaastikul." Sellest lennust on tulnud kolm Leo Saalepit (Kibuspuu, Krjukov, Luik) ja kolm "Tabamata ime" lavastajat (Karusoo, Kerge, Pedajas).
10. märtsil lisandus 7. lennu aktivasse neljas lavastus: Linnateatri väikeses saalis esietendus lavakooli 20. lennu diplomilavastus - lavastajaks jälle Merle Karusoo, kes on tegelikult ühe ime tabamise katse veel teinud. Nimelt esitasid lavakunstikateedri 13. lennu üliõpilased kolmanda kursuse erialaeksamil Karusoo juhendamisel oma versiooni "Tabamata imest". Ja seekord pööratud tegelaskoosseisuga: naised mängisid mehi ja vastupidi. Ehk siis Merle Jääger astus üles Merle Saalepina (Leo Saalep), Raivo E. Tamm aga näiteks Raivo Ellertina (Lilli Ellert). Muidugi mõjub see sümboolselt, et toonases koolitöös tegi kaasa ka tänase, 20. lennu kursusejuhendaja Elmo Nüganen.
Nii seosterohke eellugu kergitas Karusoo värske lavastuse suhtes üles pineva ootuse: mida leiab Merle Karusoo "Tabamata imest" meie ajas? Kuhu veel edasi?
NäGIN LAVAKUNSTIKOOLI 20. lennu diplomilavastuse kahte koosseisu nn tagurpidi järjekorras: esmalt seda koosseisu, kes astus üles teisel esietendusel, ja seejärel esietendusel mänginud koosseisu. Esimene mulje oli pisut jahmatav ja arusaamatu. Merle Karusoo puhul intrigeerib ju alati see, millise sõnumiga ta seekord avalikkust ärritab, kuidas paigutab ta Vilde tegelikult ju ühiskonnakriitilise näidendi tänasesse konteksti. Paraku jäi esimesena nähtud lavatudengite koosseisul veel tublisti vajaka enesekindlusest, koosmängumõnust, õigest lavatunnetusest. Nii taandas esimese õhtu mulje diplomilavastuse korraliku, ent pisut abitu koolitöö tasandile, kus tehakse alles esimesi samme teel, kuidas end Vilde mõttedraamas näitlejana kehtestada.
Järgmisel etendusel oli siiski pilt teine: äkki hakkas toimima Vilde raskepärane, kuid tegelikult kaunis lavakeel. Tekkisid suhted, vallandus mängurõõm ja püsis pinge. Igas tegelases joonistus välja tema isikupära, mitte stereotüüp, nagu tundus eelmise koosseisu puhul. Ja vaikselt, tasahilju hakkas endast märku andma ka Karusoo seekordse lavastuse sõnum ja ka pedagoogiline eesmärk.
AIME UNDI SOE JA RAHULIK lavakujundus, detailideni väljapeetud stiilsed kostüümid ning saalis tekkinud atmosfäär mõjusid kui ajalooline tagasivaade möödunud sajandi alguse ärkavasse vaimsusesse. Noored lavatudengid justkui kehastanuks seda Euroopasse püüdlevat sajandialguse eestlast, kes üritas Euroopa kultuuriga olla esmalt ikka vaimult võrdne.
Nn trenditeadlikku karnevalieliiti, kes rabelevad pigem välise väikekodanliku sära nimel, olid lavastuse lõpus pandud täiendama Linnateatri profid (Anne Reemann, Ago Roo, Rain Simmul, Andero Ermel, Kalju Orro).
Margot Visnap
