„Teater oli minu jaoks ainus reaalne vorm tegelda poliitikaga”

 (1)

Kalju Komissarov 1988. aastal
Kalju Komissarov 1988. aastalFoto: Repro

Murrangulisel 1988. aastal avaldas ajakiri Teater. Muusika. Kino toona 42-aastase Kalju Komissarovi vestluse teatriteadlase Reet Neimariga.

Eestlusest uuel ärkamisajal

„Rahvustunne on muidugi tähtis. Ja täna on ta eriti tähtis. Kui seda tunnetust kaasa sündinud ei ole, siis teda lihtsalt ei ole – nagu muusikalist kuulmist; aga kui alged on olemas, võib see hiljem aja jooksul välja kujuneda. Ma olen seda märganud ka teiste juures ja kui ennast tagasi mõelda, siis vahest 30. eluaastani ei hõivanud need probleemid mind nii nagu nüüd. Siin ei ole küsimus ainult konkreetses demograafilises situatsioonis, mis praegu Eestimaal valitseb ja mis on muidugi probleem, rahvustunne on ka üks neid momente, mis vanusega süveneb. Kui sa näed omaenda lapsi kasvamas, kui sa hakkad ka juba surma peale mõtlema, siis hakkad nende asjade üle tõsisemalt juurdlema.”

Lapsepõlve huvidest

„Koolipoisina käisin kõigepealt skulptuuriringis. Selle harrastuse lõpetas teatrihuvi, Pioneeride Palees sain Helmut Vaagilt näitlemise põhialused väga varakult kätte. Muuseas sellest, mis tema õpetas, pole hiljem tulnud raasugi ümber hinnata või õppida. Pärast konssi, Tallinnfilmi ajal hakkasin, jah, maalima – oli üks intensiivne pintslite kulutamise periood. Aga kõige-kõigega paralleelselt on mind juba lapsest saadik kohutavalt huvitanud seesama poliitika. Ma võin veel korrata, kuigi mulle on öeldud, et ära seda räägi, see on üks ebapopularsemaid avaldusi, millega sa, Komissarov, esineda võid – hiljutistel aegadel eriti, praegu vähem, oli teater minu jaoks ainus reaalne vorm tegelda poliitikaga.”

Samal teemal:

Teatrinägemusest

„Sellest pasast, mida nüüd ilusasti viisakalt nimetatakse stagnatsiooniks, ei saanudki mu meelest muud moodi läbi rammida. Seda võib võtta kui minu poliitilist vastasseisu või manifesti. Kogu selle absurdi vastu, mille keskel me elame.”

Lavastajaks olemisest

„Väga primitiivseks taandatuna on lavastus mingisuguse mateeria ümberkujundamine teiseks, uueks mateeriaks. See eeldab võimet tõepoolest midagi kujundada. Küsimus on selles, kas su ettekujutused materialiseeruvad, kas tekib uus kooslus, tekivad mingid uued suhted, mingi atmosfäär, mingi oma rütmis hingav teine reaalsus või ei teki. Ehk teisisõnu: igal lavastajal on õigus iga lavastusega luua mingit uut maailma.”

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare