Saarlaste oma “Polkovniku lesk” tõestas, et Juhan Smuul on klassikuna elav ja päevakajaline. Kirjaniku loodud vitaalse vanaproua diagnoosid ja sõim arstide aadressil kõlab häälekalt ka täna. Väikesed teksti tänapäevastamised (rubladest kroonid jne) ei mänginud seal suurt rolli.

Suurim uuendus on muidugi “Polkovniku lese” nimiosa mehe kätte usaldamine. Ja mitte Maiena tuttavale Normannile, vaid asist Valdurit mänginud Millingule. Ehk siis teadlikult maskuliinne ja räme polkovniku lesk. Põhimõttena täiesti arvestatav lähenemine, rääkimata ajaloolisest meeste naisrollide esitamise traditsioonist. Normannile jääb “Polkovniku leses” Maie stambist vaba Autori maskuliinse bobeemlusega vürtsitatud roll.

Millingu nimiosa pole mõtet võrrelda Ita Everi särava polkovniku lesega. Näitleja kogemustepagas ja tõlgendus on teised. Suurimat erinevust näeb aga ajas: Kuressaare teatri lavastuses on midagi tänases päevas hästi elavat. ”Teise Eesti” muheda huumoriga sangarid Maie ja Valduri loonud meeste tükk balansseerib oma teemadega “esimese” ja “teise Eesti” vahel, tuues esile tõusiklikkust ja kõrkust ehk loomujooni, mis lõhenenud ühiskonna tegelikkusega kaasas käivad.

Pisike uuendus on ka Silver Vahtre kujundatud nukkudes, kellega osatäitjad laval elavalt suhtlevad ja kes traadist tõm-mates žestidega ka vaiksel moel vastavad.

Saaremaa “Polkovniku lesk” on aus mäng: Milling ja Normann said kasuliku lavakogemuse ja saarlased põnevad pealinna staarid koos Muhumaalt pärit klassiku väärika sünniaastapäeva tähistamisega.