Teatri aastaauhinnad jagatud. Elagu elu ja elagu teater!



Parima lavastaja preemia sai Hendrik Toompere juunior lavastuse eest „Väljaheitmine ehk Ühe õuna lugu” (Draamateater). Toompere juunior pühendas auhinna Lembit Ulfsakile. „Tänan ühte sõpra, keda meie seas enam ei ole. Aitäh, Lembit! Ta hoidis mind sellest
Parima lavastaja preemia sai Hendrik Toompere juunior lavastuse eest „Väljaheitmine ehk Ühe õuna lugu” (Draamateater). Toompere juunior pühendas auhinna Lembit Ulfsakile. „Tänan ühte sõpra, keda meie seas enam ei ole. Aitäh, Lembit! Ta hoidis mind sellest hetkest, kui ma teatrisse tulin. Pühendan selle auhinna sulle.”Foto: Argo Ingver

Ainult üheksa päeva taas avatud olnud Ugalas jagati eile Eesti teatriauhindu, mälestati hiljuti lahkunud kolleege ja sõpru ning kõlas mõte: elagu elu! Parima lavastaja preemia pälvis Hendrik Toompere juunior väljarändeteemat käsitleva lavastuse eest „Väljaheitmine ehk Ühe õuna lugu”. Žürii liikme Madis Kolgi sõnul tõusis lavastus esile tänu teema aktuaalsusele: „Suurejooneliselt läbi viidud jõuline projekt, mis kindlasti Draamateatri repertuaari kontekstis eristus.”

Säde on olemas, aga küpsemiseks on veel ruumi

Enamik peaauhindu läks inimestele/lavastustele, kes/mis käsitlesid ühiskondlikult puudutavaid teemasid. Teisalt leiab Sirbi toimetaja Valle-Sten Maiste, et kui vaadata teatrimaastikku laiemalt, siis ei saa öelda, et meil oleks poliitilist teatrit üleliia palju või üleliia kõrgel tasemel. „Pürgimisi on, aga et meil oleks vahetult reageeriv ühiskondlikult tundlik teater, seda ei ole. Kui jätame kõrvale NO99, siis suurtel teatritel ei ole suutlikkust reageerida ühiskondlikele teemadele. Hendrik Toompere juuniori lavastus Draamateatris on pigem juhus,” arutleb Maiste. Ta lisab, et kuigi postdramaatiline teater ja autoriteater on Eestis hästi kinnistunud ning nende osakaal suur, võiksid need küpsemaks muutuda. „Paljud noored tegijad pakatavad headest ideedest ja vormilistest lahendustest, aga postdramaatiline ja autoriteater ei tähenda ainult ideid, vaid ka küpsemist ja pikka tööd vormi korrastamise nimel. Ideed viiakse vaatajani distsiplineerimata või poolikutena, noorusliku entusiasmi pealt vahetult reageerides. See üksi ei tööta. Säde on oluline, aga oluline on ka tööprotsess,” ütleb Maiste.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0.59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare