Veiko Märka

NO-teater, „Kodumaa karjed” (töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv ja Kaarel Oja). Eesti stand-up comedy’le uue, laiahaardelisema ajaloolise dimensiooni andmise eest. Lõikava, ent adekvaatse ühiskondliku satiiri pakkumise eest. Monoteatri vormi meisterliku rakendamise eest. Jaak Printsi sisu eest selle vormi täitmisel.

VAT Teater, „Aadam ja Eeva” (lavastaja Tanel Saar, koreograaf Marge Ehrenbusch). Verbaalsete vahendite täielikust hülgamisest hoolimata äärmiselt selgelt tõlgendatava ja mõttetiheda lavastuse loomise eest. Puhtakujulise emotsionaalse teatrimaagia demonstreerimise eest. Tsivilisatsiooni kõige fundamentaalsema arhetüübi loova edasiarendamise eest.

Rakvere Teater, „Maailma parim küla” (lavastaja Jaanus Rohumaa). Eesti vabaõhuteatri üllate traditsioonide eriti suurejoonelise, vaimuka ja atraktiivse edasiarendamise eest. Aga ka globaalse üldistuse ja kolkapatriotismi efektse vastandamise ja sulatamise eest. Üllar Saaremäele väärilise rolli pakkumise eest.

Kirill Serebrennikovi „Rainise unenägu” etendub Läti Rahvusteatris. Foto: Läti Rahvusteater

Kuressaare Linnateater, VAT Teater ja EMTA lavakooli 27. lend, „Ekke Moor” (August Gailit; dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka). Eesti näitlejate noorima põlvkonna meisterlikkuse ja läbilöögivõime hoogsa arendamise eest. Silmapaistva panuse eest Eesti teatris veel mitte piisavalt esindatud mängulis-kineetilise suuna võlu demonstreerimisse. Kirjandusklassika väärtustamise eest.

Polygon Teater, „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” (Kurt Vonnegut, lavastaja Tamur Tohver). Möödunud sajandi dramaturgia elustamise võimaluste tõestamise eest. Eriti silmapaistvate üksikute näitlejatööde eest (Karin Rask, Eero Spriit, Kristjan Tammjärv jt). Ebaõiglaselt nappide ressurssidega eriti suure kunstielamuse loomise eest.

Tartu Uus Teater, „BASKIN ehk Nalja põhivormid” (autor, lavastaja ja kunstnik Ivar Põllu). Komöödiateatri, eriti estraadižanri võlu ja valu, madaluse ja ülevuse eriti kirka ja veenva analüüsi eest. Suurepäraste näitlejatööde eest (Janek Joost ja Katrin Pärn). Eesti kultuuriloo väga oluliste seikade ja suhete täpse jäädvustamise eest.

Eesti Draamateater, „Valgustaja” (autor ja lavastaja Uku Uusberg). Autoriteatri vahendite erakordselt võimsa ja mitmepalgelise kasutamise eest. Eesti ja kogu maailma teatri institutsioonide sügava, kuid atraktiivse läbivalgustamise eest. Teatri kahe vastandliku külje – intellektuaalse ja mängulise – harmoonilise ühendamise eest. Tšehhovlikult jõuetu ja aegunud 19. sajandi pateetilise teatri õiglase paikapaneku eest.

Loetelu hõlmab ainult täiskasvanutele mõeldud sõnateatrilavastusi. Lavastused on reastatud esietenduse kuupäeva järgi varasemast hilisemani.

Keiu Virro

Vaba Lava, „alastusest enam” (autor Doris Uhlich).

Alastus laval ei ole enam ammu midagi uut, veel vähem üllatavat. Ent see lavastus deseksualiseerib kehad ja annab leidliku koreograafiaga (rasvatantsutehnika!) neile harjumuspärasest välja murdva tähendusvälja.

Vaba Lava, „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised” ja „Sugu: N”.

Kaks täiesti erinevate vahenditega loodud lavastust, mis osutavad üsna selgelt, et võrdõiguslikkuse ja vähemuste aktsepteerimisega pole meie ühiskonnas veel kaugeltki kõik korras.

Nuku, „Ajarefrään” (autorid Jaanika Juhanson/Helle Laas). Tragikoomiline monolavastus Helle Laasi elust ületab ühe inimese loo piirid ja saab ühtaegu ajastudokumendiks.

Teatrituur, „2 neitsit” (autorid ja esitajad Volk ja Bella). Elamus sit-down-komöödiast. Nende härraste puhul on küll võimatu aru saada, kas elamus ei tulene juhtumisi sellest, et on nii halb, et on hea.

Ugala, „Ema oli õunapuu” (lavastaja Vallo Kirs). Urmas Lennuki maaelu käsitleva triloogia viimane osa. Kohati maagilis-realistlik, ent peamiselt siiski lihtsalt ääretult realistlik vaade ühele väljasurevale Eesti külale. Sedavõrd, et ei ole päris kindel, kas see ajab rohkem nutma või naerma. Ja üsnagi tuttavlik vaade eestlaslikule (või ehk siiski inimlikule?) hirmule läheduse ees, mis on kombineeritud oskamatusega ka selleta hakkama saada.

Tartu Uus Teater, „Põletatud väljade hurmaa” (autor Renate Keerd). Kompanii NII väga füüsiline, koomiline ja vajaduse korral isegi õndsalt traagiline lavastus näitab, et kui teater on elus, siis võib klassikalise narratiivi mõneks ajaks rahulikult kõrvale jätta.

Meelis Oidsalu

Von Krahli Teater, „Budapest” (autorid Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak). Kammerlik ja kämp lavastus korraga. Ühe lagunenud teatrikorpuse comeback vaglaparvena.

Teater NO99, „Fantastika” (autor ja lavastaja Mart Kangro). Südamlik ja vormiliselt hõrk mõtiskelu kunstilise eneseväljenduse mõttetuse üle.

Teater NO99, „El Dorado: Klounide hävitusretk” (lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper). Marika Vaarik on f***ing Ants Eskola. Teatraal ärkab pärast surma põrgu kõige hullemas – loovisikute osakonnas.

Dorothea Zeiringer ja Tiina Sööt kohtusid Viini vabade kunstide akadeemias. Foto: Dustin Weiss

Cabaret Rhizome, „Kuningas Oidipus” (Sophokles, autorite kollektiiv). Paljad poisid teevad pulli, aga sisuliselt tõsiseltvõetav ja tehniliselt intrigeeriv klassikakäsitlus.

Vaba Lava, „Sugu: N” (Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast, lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet). Klantsajakirjade kaanenaised räägivad sellest, mida intervjuudes ei küsita. Poliitiline = privaatne.

Liisi Aibel

Sõltumatu Tantsu Lava, „lonely lonely” (autorid ja näitlejad: Tiina Sööt & Dorothea Zeyringer). Arheoloogi täpsusega väljapuhastatud materjal, introvertne huumor ja maailmavalu lavastuses, mis tundub esmapilgul lihtne, kuid pole seda kaugeltki mitte.

Teater NO99, „Fantastika” (autor ja lavastaja Mart Kangro). Etenduse ajal on teatrisaalis lihtsalt väga hea olla. Lausa nii, et isegi pimeduse ja venima jääva aplausi vaheline aeg, mis tavaliselt on piinlik või piinarikas, võiks kauemgi kesta.

Theatrumi lavastaja Lembit Peterson tõi „Tartuffe’i” lavale Draamateatris. Foto: Siim Vahur

Läti Rahvusteater, „Rainise unenägu” (autor ja lavastaja Kirill Serebrennikov). Läti Rahvusteatri ja ühe parima tänapäeva vene lavastaja koostöös sündinud totaalne postmodernistlik vaatemäng võrratu muusika- ja lavakujundusega. Soovitatav ka siis, kui läti keelt üldse ei oska (nagu mina).

Driving the Blues Away” (autor ja esitaja Olof Olsson). Tallinna Kunstihoones näitusel „DOings & kNOTs” etendunud geniaalselt vaimukas täispikk loeng-lavastus, mis näitab, et teatrielamust tasub otsida ka sealt, kust seda esmapilgul ei ootakski.

Draamateater, „Tartuffe” (Moliè-re, lavastaja Lembit Peterson)

Ja nüüd midagi täiesti teistsugust. Hämmastav, kuidas Molière’i näidend mõjub õigesti lavastades siiani äärmiselt aktuaalselt ja väga naljakalt. Seejuures täispikkuses ja ühegi post-eesliitelise ega muu moodsa tvistita.