Teatriplakatid hakkasid elama alles kümne aasta eest
Teatrite algusaegadel (esimene kutseline teater Vanemuine loodi 1905. aastal) olid plakatid väikesed ja lihtsad müürilehed, ainult Vanemuine pani rõhku pilkupüüdvusele ja hankis kuskilt värvilist paberit.
Kümme aastat hiljem muutusid müürilehed suuremaks ning üha rohkem hakati kasutama värvilist paberit või trükivärvi. Esines ka käsitsi joonistatud-kirjutatud plakateid, näiteks Estonia teatris 1919. aastal korraldatud tuluõhtu plakat.
1920-ndate keskel tekkisid plakatitele juba pildid, tihedamini peamiste osatäitjate fotod ja harvematel puhkudel joonistused. Erandiks oli IX üldlaulupeo raames toimunud Draamateatri vabaõhuetenduste “Antigone” ja “Toomapäev” uhke ja värviline plakat 1928. aastal.
Näitlejate fotod jõudsid taas plakateile osas teatrites 1950-ndatel. Kõige pikemat aega oli sellele formaadile truu Draamateater, kes asetas pealkirja kohale alati pildikesi näitlejatest või lavastuse stseenidest. Samuti olid uhked, huvitava paigutusega ja ohtrate fotodega Draamateatri suured hooajakuulutused, kus oli kirjas kõik lähiajal etenduvad tükid.
Enam kui viiskümmend aastat kehtis siiski reegel, et teatri-
plakat peab olema eelkõige informatiivse, mitte kunstilise väärtusega. Seetõttu tekkisidki esimesed iluplakatid alles 1970-ndate lõpus, mis ka siis veel ei asendanud tavaplakateid, vaid olid n-ö reklaamikampaania esimene osa – ilusa pildiga plakatil oli kirjas ainult teater ja lavastuse nimi.
Nõukogude aja keskel ja lõpupoole tekkisid osale suurematele teatritele oma originaalse kujundusega plakatialused. Näiteks Ugala plakatid olid alati beezˇi ja pruuniga, üleval uhkeldas teatri logo.
Sellist ühtset stiili näeb muidu eklektilisel plakatimaastikul praegu teatri NO99 visuaalses identiteedis, kus kõik müürilehed on kujundatud mustvalge foto baasil ühesuguse kirjastiiliga ja paigutusega. Ainsaks erandiks on lasteetendused, näiteks etenduse “Kaks päikest” plakat oli erksinine ja kollaste naeratavate päikestega.
Ka minevikus oli lastetenduste plakatite kujundus omamoodi eelisseisuses, teistest etendustest varem hakati värvilisi plakateid joonistama just neile. Eelkõige just sellele vanusele orienteeritud Nukuteater on selle poolest üks kõige kirjuma plakatikoguga teater.
Mida tähtsam üritus, seda uhkem plakat. Eriti tähtsaks peeti aastaid igasuguseid juubeliõhtuid ja külalisetendusi. Näiteks 1965. aasta sügisel käis Estonia teater Venemaal Kremlis, mille puhuks oli tehtud tolle aja kohta väga uhke plakat: punased kirjad helehallil taustal ning plakati allosas valge vesikujutis uhkest teatrimajast.
Algus 1980-ndatel
Vanemuise teatri balletitrupp käis 1980-ndatel Saksamaal, mille tarbeks oli joonistatud üsna naivistlik iluplakat roosa kleidiga baleriinist, kes oli ümbritsetud lillevanikutest.
1986. aastal käis Ugala Venemaal esinemisreisil ning plakatiks oli suur foto näitlejatest, kes kõik olid riietatud seal etendavate tükkide kostüümidesse. Samal aastal korraldas Estonia teater kodumaal Tiit Härmi balletiõhtu, mille plakatil ilutses suur foto Kaie Kõrbist.
Tavaetendustest teada andmiseks hakkas värvilisi pilte kõige varem kasutama Noorsooteater, kelle 1966. aasta etenduse “Reis ümber maailma” plakatil oli värviline maakera, 1988. aasta lavastusele “Kratimäng” joonistas põneva pildi Hardi Volmer ning 1989. aasta lavastuse “Rosencrantz ja Guildenstern on surnud” afisˇil kasutas ta suuri pealuid.
Üks ilusamaid plakateid Eesti teatriloos on samuti Noorsooteatrist, kui 1967. aastal lavastatud “Antigone” kunstnik Mari-Liis Küla joonistas söega suure naisenäo, mis lummab ja hoiab väga elava, kuid kurva pilguga enda kütkeis.
Päris kunstnikuplakatite tegemine sai alguse 1980-ndatel, jäädes siiski pigem erandiks kui reegliks. Sellised teatriplakatid, mis meile praegu tänaval vastu vaatavad, sündisid alles mõni aasta pärast taasiseseisvumist.
1997. aastal tegi Merle Karusoo lavastusele Draamateatris “Kured läinud, kurjad ilmad” väga kunstipärase plakati lavastuse kunstnik, maalija ja kujundaja Tiina Tammetalu. 1998. aastal esietendus Vanemuises “Exitus” Kalevipoja ainetel, mille plakat oli kümneid kordi suurendatud tolle aja kollane Kalevipoja pildiga tikutoos.
Samal aastal tegi kunstnik Mats Õun julge lükke ja kujundas “Bluffi” plakati suure Hitleri näopildiga postmargi abil. Tõsi küll, lavastuse sündmustik leidis aset Teise maailmasõja eelõhtu ja alguse Poolas, kuid see ei pehmendanud seika, et Eesti esimese professionaalse teatri ees kõrgus kahemeetrine Hitleri portree.
2005. aastal jõudis Vanemuise taas Hitlerini plakatil. Täpsemalt oli see küll Hitleriks kostümeeritud näitleja Indrek Taalmaa, kes mängis Püssirohukeldris ühemehetükki, mis rääkis sellest, et igas inimeses on peidus väike Hitler. Muidugi, 1990. aastal mängiti Vanemuises ka Ilpo Tuomarila tükki “Hurmav Hermann Göring”…
Julgeid plakateid on olnud teisigi. 1991. aastal etendus Noorsooteatris “Nii kaua, kui Sa ei tule, laulan Sust…”, mille plakat oli kujundatud 1920-ndate foto stiilis. Pildil poseeris alasti (kübarake oli siiski peas, nagu Tom Jonesi laulus) neiu tulirelvaga. Rakvere linnas tekitas aga elevust 1999. aastal esietendunud “Kanarbiku” plakat, millel oli foto alasti naise alakehast.
