Teatrisõbralik vaatajaskond tuli jutuks ka teises plaanis – tema heatahtlikkus olevat proovile pandud. „Kõik seni nähtud etendused on liiga pikad,” ütles oma arvamuse Mladen Kiselov, žüriiliige Bulgaariast. Tema sõnul vajaksid teatritekstid toimetamist, et seal peituv iva selgemalt esile pääseks.

Festivalietendustest lähtudes arutati selle üle, et osa teatritekste sünnib proovisaalis ja osa kirjutab nii nagu vanasti näitekirjanik, kes valmis teose teatrisse toob. Tuntud briti teatrikriitik Ian Herbert ei näinud siin kvaliteetset vahet. „Teatri proovisaalis välja improviseeritud tekstid olid viisteist aastat tagasi väga moodsad. Häid ja halbu näiteid võib leida nii valmis näitemängudes kui ka improviseeritud teatritekstides.” Küll aga tõi Herbert välja ühe tähelepaneku: „Noorte teatriinimeste isiklikel kogemusel põhinevad lood pole tavaliselt see kõige huvitavam asi.”

Harimatus või PR-trikk?

Rääkides Tartu Uue Teatri lavastusest „Elud”, läks jutt lavastuse juurde käivale rituaalile, kus vaatajalt võetakse diskreetsust nõudev allkiri. Soome ajalehe Helsingin Sanomat kriitik Kirsikka Moring nimetas seda topeltmoraaliks. „Teater on loodud selleks, et luua diskussioone,” märkis ta. „Aga nüüd võetakse minult allkiri, et ma ei räägiks sellest, mida nägin. Midagi on väga valesti või on lihtsalt tegu harimatusega. Kuulsin ka arvamust, et see olevat lihtsalt PR-trikk.”

Uus dramaturgia ei ole kõneks ainult eesti lavastustes, Tartus saab näha ka väljapaistvaid uusi näidendeid Lätist ja Leedust. Leedus teatris Utopia sündinud lavastus „Dekaloog” esindab just proovisaalis väljaimproviseeritud teatriteksti, mis on Leedus paraku veel haruldane.

Teatriuurija Ruta Mažeikiene Kaunase ülikoolist rääkis, et Leedu uut näitekirjandust on sealses teatris üldse veel vähe. Ja „Dekaloogi”-sarnane tekstiloomine toimub sealmaal alles teist korda. „Mängitakse Lääne tänapäeva dramaturgiat, mille probleemid ei kattu päriselt Leedu ühiskonna omadega,” ütles Ma-žeikiene Leedu teatri praeguse olukorra kohta.