Tee esivanemateni käib interneti kaudu
Igaüks kannab endaga mälestusi oma esivanematelt ja esivanematest. Kui esialgu tundubki, et suguvõsa piirdub lähiomastega, siis ühel hetkel võid leida end silmitsi inimestega, kes kannavad sama nime ja kellel on samad juured, kuid kelle olemas-olust varem midagi ei teadnud. Haruldasemate nimede korral on tõsine alus hakata asja lähemalt uurima: sugulasi võib leida kõige ootamatumatest kohtadest, kuid küsida pole mõnikord enam kelleltki – esivanemad on suhelnud viimati sada või isegi enam aastat tagasi.
Tänapäev on toonud arhiivide uue avanemise. Eesti ajalooarhiiv on teinud suguvõsauurijatele kasulike andmebaaside loomiseks ja internetis avamiseks tõsist tööd. Alates 10. maist on testi korras, 8. juunist kavakohaselt ka ametlikult internetis kättesaadav järjest täienev kogu mineviku kirikumeetrikaid, kust võimalik leida esivanemate sünni-, surma- ja abieluandmeid.
Keskmiselt tegeleb koguni 40 protsenti ajalooarhiivi külastajaid just oma esivanemate ja sugulaste otsimisega, kinnitas arhiivi direktor Indrek Kuuben.
Kõige lihtsam viis alustada esivanemateni jõudmist on panna kirja elavate sugulaste andmed oma vanemate ja vanavanemate kohta. Harvaesinevate perekonnanimede puhul on uurimisel kasu ka telefoniraamatust.
Oletatavate sugulaste läbihelistamine annab tihtilugu edukaid tulemusi, teisalt ei ole kõik siiski alati valmis telefoni teel enda kohta andmeid jagama.
Uurimist on võimalik alustada ka altpoolt. Professor Aadu Musta töö tulemusel on internetis kättesaadav onomastika andmebaas, kust võib leida oma perekonnanime algupära – ehk siis millises kihelkonnas ja mõisas nimi kunagi on pandud. Enamik Eesti elanikke sai nimed 1823–1834, suur osa Petserimaa elanikke aga 1920. aastatel. Setude nimepanekuid see andmebaas ei kajasta, küll aga 1930. aastate nimevahetusi.
Gooti kirjas
Kui on teada, millises mõisas nimi pandud, on võimalik leida esivanemaid aastail 1782–1858 korraldatud hingerevisjonidest. Kihelkondade kirikumeetrikad kajastavad küll pikemat ajavahemikku, kuid sealt andmete leidmine nõuab suuremat tööd. Koguduste personaalraamatud annavad andmed kätte ühte kohta kirjutatuna, kuid on kohati üsna loetamatud.
Just siin on komistuskivi: 18. ja 19. sajandi teksti on tänapäeva lugejal raske lugeda, sest käsitsi kirjutatud gooti kiri on midagi muud kui see, mida täna koolis õpitakse. Niisiis on esivanemaid otsides vaja uuesti lugema õppida. Saksa keele oskust läheb samuti vaja, kuigi juba 18. sajandi kirikuraamatutest leiab kohati märkmeid ka sulaselges eesti keeles. 19. sajandi lõpus tulevad juba appi vallaliikmete nimistud ja kõikvõimalikud eesti- ja venekeelsed toimikud.
Kes vana kirja lugeda ei mõista ja saksa keelest aru ei saa, võib muidugi pöörduda professionaalide poole, kes raha eest teiste suguvõsasid uurivad. Odav see ei ole, kuigi tulemus on põhjalik. Eesti isikuloo keskus on oma kolme uurijaga üsnagi koormatud, tunnistab selle juht Fred Puss.
Eestlaste suguvõsasid on võimalik jälgida 17. sajandini, kaugemale minnes tekib juba selgeid lünki. Baltisakslastega on muidugi teine asi, nende kohta on tunduvalt rohkem allikaid.
Ühe eestlaste suguvõsa legend räägib küll 24 põlvkonna elamisest samas talus, kuid seda on peaaegu võimatu dokumentaalselt tõendada. 10–12-põlveline sugupuu on palju reaalsem.
110 aasta piirang
20. sajandil elanud isikute puhul on olnud probleemiks, et dokumendid on hoiul siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonnas, kuhu tavauurija ligi ei pääse. Perekonnaseisuametitest on võimalik saada koopiaid 1926–1949 peetud perekonnakirjadest tollal elanud isikute kohta, andmeid nende vanemate, abikaasade ja laste kohta. Tüli isikuandmete salajasuse pärast vajas lausa kohtulahendit. Nüüd kehtib 110 aasta piirang ning ajalooarhiivi lootus kõik enne 1926. aastat peetud kirikuraamatud enda valdusse saada teostub alles 2036. aastal, tunnistas Indrek Kuuben.
Nõo kihelkonnas on hävinud kõik enne 1804. aasta pastoraadipõlengut peetud kirikuraamatud, Martna raamatud algavad aga alles 1834. aastaga. Osa Eesti kihelkondade raamatuid algab aga juba 17. sajandist. Õigeusku üle läinud eestlaste kohta on kirjas vähem andmeid kui luterlaste puhul.
Suguvõsasid uurides võib komistada ka ebameeldivatele asjadele: näiteks on vallaslapsi on olnud märgatavalt juba 19. sajandil, nende puhul pole aga isanime kirja pandud.
Paljudel suguvõsadel on oma legendid sellest, kuidas mõisnikud on esimese öö õigust kasutanud, kuid sel puhul puudub tavaliselt tõestus. Küll on kirikuõpetaja lisanud ühe Vaimastvere mõisniku puhul, kelle talutüdruk vägistamiskatsel tappis, surmamärkme juurde vägagi sarkastilise järelehüüde.
Mõnikord aitab hilisem uurimine isegi näha minevikutülisid uues valguses. Lähimineviku hirmud seoses 1905. ja 1917. aasta revolutsiooni või 1940. aastate sündmuste ajal valitud poolega on tänaseks küll tasapisi kadumas, kuid mitte lõplikult. Küll on suguvõsauurimisel suurt abi järjest ilmuvatest küüditatute, poliitvangide, mobiliseeritute, tööpataljonides surnute jt nimistutest.
Ajalooarhiiv
Onomastika Net
Eesti Isikuloo Keskus
Eesti Genealoogia Selts
Ootamatud avastused internetist
USA-s on mitu kommertshuvidele rajatud hiigelandmebaasi rahvaloenduste nimestikest, sünni- ja surmatunnistustest ja ajaleheartiklite väljavõtetest, mil sajadollariline kvartalihind.
Suurim USA andmebaasidest uhkeldab kahe miljardi nimelise andmebaasiga. Selle kõrvallehekülg RootsWeb annab aga tasuta otsinguvõimaluse ja USA-s elanud eestlasi leiab sealtkaudu tõesti. Taani arhiivid annavad võimaluse leida riiki saabunud immigrante, Briti arhiivid lubavad tellida dokumendikoopiaid. Austraalias on loodud ajalehtedes ilmunud surmakuulutuste andmebaas.
Soomes on vabatahtlike entusiasmi korras otsingumootori taha pandud juba kirikumeetrikatest välja kirjutatud andmed. Kui nimi ja sünnikoht on teada, siis muudkui otsi. Probleemiks saab taas ajaline piir – 1850. aasta, sellest uuemaid andmeid ei leia.
Fred Pussi andmetel on Läti ja Leedu genealoogiauurimine tänaseni siiski kehvemal järjel, Lätis pakuvad arhiivitöötajad tasulist teenust, Leedus on aga pigem uuritud kohaliku aadli kui talurahva juuri.
