Teet Kallas ei taha olla vana toriseja
— Kui “Heliseb-kõliseb...” uustrükk välja arvata, pole te tükk aega raamatuid üllitanud. Kas seriaal imeb kirjasoone tühjaks?
— Seriaal on maailmale nähtav, pealmine kiht. Mul on mitu käsikirja pooleli, üks on lõppjärgus. Juba aastaid vaevlen ühe romaani kallal, otsin talle õiget lõpurütmi. Päris otsustavalt olen loobunud tuliste kolumnide kirjutamisest. Olin ikkagi hulga aastaid tegevajakirjanik. See oli küllalt kurnav, Sõnumilehe aegu tuli mõnikord päevas kuni viis lugu kirjutada. Vaevalt on minu sõna nii oluline, et tingimata peaksin kaasa rääkima.
Vahel vaatan ka passist oma vanust ja vana toriseja ei tahaks olla. Nooruses tundub rohi rohelisem, ajast ja süsteemist sõltumata. Paar eakaaslast, nimesid nimetamata, mõjuvad teinekord vanade torisejatena või isegi hädaldajatena. Pealegi võimaldab “Õnne 13” veidi ka publitsistlikku hoiakut, ehkki vahepeal oli seda rohkem.
Aga raamatute pooleli olemist ei saa ma seriaali kraesse ajada. Eesti päritolu vene teadlane Nikolai Pärna uuris tuntud loomeinimeste najal bioloogilisi elutsükleid ja väitis, et mingis vanuses polegi mõtet pusida, küll tuleb hiljem uus laine peale. Midagi selles on.
— Kui keeruline on kirjutada lahtise otsaga lugu?
— Olen seriaalikirjutamist võrrelnud jakuudi lauluga: on mõõtmatu tundraväli, kuskil kaugel jookseb põder, lume alt paistab üks armetu oksake ja jakuut siis sõidab oma koerarakendiga ning laulab lõputult kõigest, mida ta näeb. Paar korda on tundunud, et nüüd oleks paras aeg lõpetada. Surm ei ole minu element, teatav ebausk on mind hoidnud seda kasutamast. Õnne tänavas sõltub teema paratamatult elust ja surmast, filmigrupis on olnud mitu tõsist lahkumist.
— Normaalsed töötingimused oleksid kirjanikule justkui olulised, teisest küljest sündivat parimad teosed just surveolukorras. Näiteks teie “Heliseb-kõliseb...” sündis hullumajas, pärast vanglat...
— Nii ja naa – ma kirjutasin küll tühjusse, teadmata, kas seda pärast avaldatakse. Aga samas oli muretu tunne. Vangi pandi selle eest, et hüüdsin kõrtsis “Maha Nõukogude võim!”, aga eks nad oleks mu varem või hiljem liimile võtnud, olin küllalt laiade lõugadega, nagu praegugi. Kui Julgeolek leidis, et asjad ei lähe nende stsenaariumi kohaselt, siis torgati mind psühhiaatrilisse ekspertiisi. Ööd olid minu päralt, päeval käis palatites paras möll. Mõni oli seal ikka päris hull ka.
“Heliseb-kõliseb...” sündis väga kiiresti, ühe-kahe kuuga. Kaustikud sain sanitaridelt, vastutasuks kirjutasin jõulude lähenedes nende lastele ja lastelastele salmikesi. Tingimused olid tegelikult ideaalsed, lobi oli olemas, keegi ei seganud... Hiljem olla ma paar korda jampsinud, et mind tuleks uuesti vangi panna, saaks kirjutada.
— Kuidas ikkagi majandusseis loomingut mõjutab?
— Honoré de Balzaci artiklites on mõte, mille kohaselt on väga palju grafomaaniat ja pahna kirjutatud ülevate ideede või püha kunsti nimel ning väga palju häid teoseid viimases rahahädas. Olen mõlemat kogenud. Oma väliselt kõige edukama raamatu “Corrida” kirjutamise ajaks olin end avantüüri mässinud, ostnud Kiisale võlgu suvila, ära maksta jaksasin vaid kümnendiku. Vaatasin lehest, et romaanivõistlus on välja kuulutatud, mõtlesin, et mingi preemia ikka saan, ja kirjutasin romaani paari kuuga valmis. Aga laiemalt võttes olen seda meelt, et romaan on nii töömahukas ja tõsine asi, et selleks lihtsalt peab olema aega, ruumi ja ninaesist.
— Bulgakovi mõju olete eitanud, kelle oma möönate?
— Vene kirjanduses olen keskendunud pool põlvkonda endast vanematele: Vassili Aksjonov, Juri Kazakov, Anatoli Gladilin... “Meistri ja Margarita” tõelist tähendust hakkasin hoomama hiljem, aga mul polnud midagi selle vastu, et analooge leiti.
1950-ndate lõpus, just minu murdeajal, hakkas ilmuma Loomingu Raamatukogu. Vähemalt esimesel aastakümnel oli iga number ilmutuslik, me õppisime nende najal. Arutasime kord Mati Undiga, et kas või selline teos nagu “Le Havre’i tänav”, mille autoritki enam ei mäleta (Paul Guimard – toim), jättis imeliku, ekspressiivse või ükskõik millise mulje. Tegelikult oli harilik armastusjutt, mis oli teistmoodi tehtud. Mis siis päris tippudest rääkida.
Lausa eeskujusid ei ole eriti olnud, nolgieas küll. Meie põlvkond teab traagiliselt surnud saksa kirjanikku Wolfgang Borchertit, kellele ma mingeid kilde pühendasin. Hemingway mõjutas meie põlvkonda kindlasti, oma maskuliinsuse ja lühilausete lakoonilisusega, mida mina pole kunagi suutnud tabada. Üks mu lemmikuid on Gailit, kes torkab eestiaegse üldise tõsiduse taustal silma. Ja mu oma sõber Enn Vetemaa oma prantsuspärase elegantse lobiseva lausega, mis oli tolleaegses raskepärases, matsuvas, igavas eesti lausemaastikus väga uudne. Aga ega need mõjud väga külge ei jäänud.
— Miks teil omal ajal 21. keskkool lõpetamata jäi?
— Oleksin hea meelega lõpetanud, aga kuulus direktor Tiki ei lasknud mind lõpueksamitele. Tollal piisas selleks käitumishinde alandamisest, mis ei maksa praegu midagi. Alandati mingi popipäeva eest, mis samuti praegu midagi ei maksa.
Tahtsin juba enne õhtukooli minna, sest mul oli pidevalt probleeme oma täiskasvanu elulaadi ja kooliõpilaseks olemisega. Aga koolil oli mind vaja, kuna olin almanahhi Suleproovid õpilastoimetaja, see oli nagu kooli visiitkaart. Kui ma läksin lõpuklassi alguses direktorile rääkima, et läheks ära õhtukooli, võttis ta laualt telefoni ja lõi puruks. Tollal peaaegu kellelgi telefoni ei olnud ja kui sihuke kallis asi ära lõhuti, oli see argument. Pärast oli tal ikka meeles ja tegi mulle ära. Olin ka trotsi täis, mõtlesin, et ma siis ei lähe sinna järeleksamitele, mingu ta põrgu. Pärast, kui sõjaväes olin, enam lihtsalt ei viitsinud.
— Kus te teenisite?
— Olin kolm aastat Palanga linna juures, mis kõlab kaunilt. Aga miniseeliku algusajastul kuurortlinna külje all teenida oli tegelikult nuhtlus. Teenisin õhutõrjepolügoonil, seal ei olnud sellist rividrilli. Olin üks väheseid, kes teadis suurt sõjasaladust: aastatel 1962–1965 ei tabanud ükski väeosa ühelgi laskeharjutusel seda hiiglasuurt kotti, mida lennuki taga veetakse. Küll lasti üks kord kogemata lennuki sabasse.
Eriti esimesel aastal oli võimalik päris hoolega kirjutada, lõpetasin seal oma esimese raamatu “Nii palju päikest”, saatsin selle noorsookirjanduse võistlusele ja sain päris hea koha – jäin teiseks.
— Kas kirjanduslikke kujusid saab luua laua taga istudes või peab välitöödel vaatlemas käima?
— Kirjutasin kunagi fantastilise jutu nimega “Pea”, kus autoõnnetusel hukkunud geniaalse poisi pea ühendatakse laboris traatide külge ja lastakse tal ajakirjas Küsimused ja Vastused küsimustele vastata. Üks boheemlasplika hakkab talle kirju saatma, tekib mingi lovestory ja nii edasi.
Nägin kunagi tänaval peaaegu kääbust või küürakat inimest, noort meest, kellel oli kohutavalt ilus pea. Siis mõttes lõikasin selle pea otsast ära ja paigutasin oma loosse.
Väikeses Eestis käib muidugi kange prototüüpide jaht. Kadunud Oskar Kruus hakkas “Corridale” vägisi prototüübiks ja porises, et pidi selle välja kannatama, sest peategelane oli siiski positiivne.
— “Kes tõttab öisele rongile” võtab stagnaaja lõpu kenasti kokku, kuigi karjerist Raik Daume sugused tegelased muidugi valitsevad siiani...
— Kui Issand Jumal annab eluaastaid, siis kuskil pikkades plaanides küsimärgiga on järg, “Tagasi öiselt rongilt”. Kirjutasin selle raamatu vist 1984–1986 ja ilmus 1988. Olin oma KGB-vastuolud kõik läbi käinud ja ikkagi suhteliselt ettevaatlik. Aga kuskil sai mõõt täis ja otsustasin kirjutada nii satiirilise teose kui võimalik. Toimetaja Maarja Ojamaa ütles 1986. aastal, et ma olen täiesti hulluks läinud ja tahan jälle kinni minna.
Ilmumise hetkeks oli näha ainult leebet huumorit ja rangemate noorte lugejate arvates konjunktuursust, õnneks oli seal natuke kunsti ka. Tegelikult oli ka venekeelne trükk juba laotud, aga enne astusime liidust välja ja siis lükati eesti kirjandus rahapuuduse ettekäändel tagasi.
— Ise olete pidanud oma üheks olulisemaks teoseks “Janu”.
— Ja kriitika üldse mitte. Selle elegantse kolkimise najal tõusis esile uus võimas kriitikute põlvkond. Ma olin alguses ehmunud, sellise keretäiega polnud veel harjunud. Pärast nad ise ka ütlesid, et sai liiale mindud.
Elasin sellal Mustamäel ja enda meelest hakkasin Mustamäe-romaani kirjutama, aga üle tänava elanud Mati Unt tõi mulle käsikirja, mille pealkiri oli tol hetkel “Mustamäe valss”, hilisem “Sügisball”. Pealkiri tuli muuta, kuna Valtonilt ilmus kohe “Mustamäe armastus”. Unt muutis pealkirja, mina ohkasin ja viisin sündmustiku väljamõeldud linna, muidu oleksime täiesti ühte auku tampinud. See andis võimaluse astraalsuseks või salapärasuseks, mida ma armastan.
Tegelane Rüütel ei ole kuidagi seotud Arnold Rüütliga, ta kehastabki rüütlit kui sellist, isikut, kellest ei saa hästi aru, on ta heatahtlik kurat või natuke loll ingel.
— Kui tõsine on teie huvi astroloogia vastu, millele aeg-ajalt viitate?
— Kunagi köitis rohkem. Kõik oli ju keelatud ja salapärane. Olen nendest para-asjadest natuke tagasi tõmbunud. No astroloogia, see ei ole midagi, see on ilus mäng.
Aga okultism on kole. Nagu avaksid mingis võõras majas mõne ukse, mida sa pärast kinni ei saa. Pole mõtet tunda liiga suurt uudishimu selle vastu, mis saab pärast, sest seda saame kunagi teada, ja kauaks.
Astroloogia ja numeroloogia on teatava piirini huvitavad, aga praegu on nad lehetäide, saadetakse umbropsu lohutavaid sõnumeid.
— Mõni väärikas literaat, kes noorena pitsi ei sülitanud, on nüüd võtnud võitleva karsklase hoiaku. Kuidas teie joomisesse ja karskusesse suhtute?
— Minu vaat… vaadid said joodud arvatavasti 1980. aastaks. Ma ei ole seda kuupäeva eriti fikseerinud, võite Jüri Tuuliku käest küsida, jätsime ühel aastal järele. Mõlemal juhtus iseennast pahandav õnnetus: tema suutis toonases Kuressaares, kus polnudki peaaegu liiklust, auto alla jääda, mina oskasin pool sõrme tiigrile anda. Läksin jõuluööl loomaaeda tiigrile häid jõule soovima... Selle peale ma ikka mõned pitsid tegin, aga pani mõtlema, kuhu ma järgmine kord lähen.
Millalgi “nõukaaja” lõpu poole vaatasin Kiisa suvilas Sirpi ja nägin üllatuseks, et tehtud on karskusselts ja mina olen juhatuses, Indrek Toome oli esimees. Siis ma vihastasin. Neil pidi olema üks kirjanik, kes ei võta, ju siis tulin mina meelde. Mina pole kunagi olnud võitlev karsklane ega anonüümne alkohoolik, kuigi mind on tahetud värvata.
Lihtsalt tajusin, et joomine mulle ei passi. Arvasin, et on jube raske maha jätta, aga ei olnud ta mingi probleem. Suitsetamise mahajätmine on palju hullem, seda ma pole suutnud ja pole proovinudki. Mõni võitlev karsklane sõdib kuidagi hambad ristis, aga ega see karskus mingi kannatusterada ei ole, see on mõnus. Mitu muret jääb ära.
Muidugi, kui oled piiritusest läbi imbunud nagu tammevaat, siis ei tule gripp nii hästi ligi, aga tühja ka.
— Kirjaniku rollist – milleks te oma lugusid vestate?
— Mõned ei kannata seda sõna, ega ma isegi nooremast peast kannatanud, aga kirjanikuks olemine on ikkagi mingil määral missioon. Nii väikese rahva puhul, nagu meie oleme, on see missioon ilmselge. Järelikult peaks emakeeles kirjutatud originaalteosed olema parim, mis selles keeles tehakse.
Luulega õnneks on kõik alati korras olnud, alati on mingid head tipud ja keegi kaunis daam, keda veelgi kõrgemale tõsta. Enne käis nende väljavahetamine põlvkonna kaupa, nüüd on igal hooajal uus...
Hämmastaval kombel on ka dramaturgiaga kõik hästi, vanasti ei olnud.
— Aga pikemas proosas?
— Unustati ära üks lihtne asi – lugeja. Siis on natuke ebaloogiline kurta, et tiraazˇid väikesed ja raha vähe. Noh, Kivirähkiga ei ole mul küll sama veregrupp, aga ma saan täiesti aru, mis ta teeb: mingil määral puhastustööd – eestlane saab arvata, et naerab naabri üle, aga tegelikult naerab iseenda üle. Tema komsomolilik, sõjakas ateism on mulle küll arusaamatu. Natuke mõistan, aga see ei ole päris missioonikirjandus.
Oma põlvkonna puhul tean, mis on kohustus. Ene Mihkelson teeb seda tööd, natuke keerulisel moel, aga teeb: vaatab, kust me tulime ja millised olime. Meie põlvkond peaks sellega tegelema, mitte kramplikult kõiki moodsaid mänge kaasa mängima.
Siis oleks korras, kui igal aastal ilmuks paar-kolm raamatut, mis läheksid suuremale lugejahulgale korda. Missioonijutuga olen pahandanud enda nooremaid kolleege.
“Mis message, mis missioon,” ütles mulle üks särav naisluuletaja, “ma ei taha neid sõnu kuulda!” Ma küsisin, miks ta siis üldse avaldab, kirjutagu iseendale; järelikult tal siiski on midagi teistele öelda. Nii et noorematele soovitan ma missioonitunde tekkimist. Ta ei ole küll sajaprotsendiliselt puudu, nad kinnitavad, et see on neil olemas.
Ehk on see ka ajastu isepära: egotsentriline aeg, liiga palju iseendaga tegelemist.
Kes ta on
Teet Kallas
Sündinud 6. aprillil 1943
•• 1965–1966 ETV kirjandussaadete toimetuses
•• 1968–1970 ja 1981 Loomingus eri ametites
•• 1969–1970 nõukogudevastases agitatsioonis süüdistatuna vahistatud
•• 1970–1986 kutseline kirjanik
•• 1986–1989 kirjanike liidu juhatuse sekretär
•• 1990–1992 ülemnõukogu liige
•• 1992–1998 kirjastuse Kupar peatoimetaja
•• Olnud ajalehtede Vaba Maa ja Vestnik Narodnogo Fronta peatoimetaja ja töötanud ka ajalehes Post
•• 1993–1995 presidendi kantselei referent
•• 1994–1996 töötas ajalehes Eesti Sõnumid
•• 1996–1998 töötas Sõnumilehes
•• 1998–2003 Postimehe arvamustoimetaja
