TEET VEISPAK: Ajaloolane Hans Kruus, tõepoolest kodanlik natsionalist
##Ajalooteadlasena on ta kindlasti neid, kelle panust kaasaegse rahvusliku ajalooteaduse kujundamisel on raske ülehinnata. Tarvitseb vaid nimetada tema uurimusi, olgu siis otsaga veel noorpõlve kuuluvaid töid “Linn ja küla Eestis” (1920) ja “Vene-Liivi sõda 1558–1561” (1924) või hilisemaid mastaapsemaid töid nagu “Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndatel aastatel” (1931) ja “Eesti Aleksandrikool” (1939).
Omamoodi üldistavaks kokkuvõtteks ta nägemusele eesti ajaloost oli mitmeköitelisena kavandatud “Eesti ajalugu”, mille peatoimetaja Hans Kruus oli ja millest tavakõnepruugis räägitakse tänini kui Kruusi-ajaloost. Selle kolm esimest köidet jõudsid trükki enne Teist maailmasõda, neljas jäi jalgu 1940. aasta pöördelistele sündmustele ega ilmunud kunagi – aga osa selle tarvis kirjutatud käsikirju peaks tänini säilima Kruusi arhiivis. (Mõne aasta eest ilmunud “Eesti ajaloo” IV köidet on raske selle sõjaeelse töö orgaaniliseks jätkuks pidada, see kuulub sellise seostatuse juures pigem teadusajaloo veidruste hulka.)
Toomas Karjahärmi ja Hando Runneli koostatud “Eesti küsimuses” moodustavad Kruusi ajalootekstid enam-vähem poole raamatu mahust. Neid on nauditav lugeda tänapäevalgi. Tähelepanelik lugeja leiab siit (“Ärkamisaja pärandus Eesti ajaloo uurimisele”, 1930) need alustalad, millele tugineb eestimeelne ajalooteadus veel tänagi: “kodumaa mineviku käsitluse keskmes peab seisma eesti rahva ajalugu ja et senine võõrameelne käsitlus siin tuleb ümber hinnata eestipärases orientatsioonis – neid põhimõtteid võime pidada aksioomideks, mida pole vaja lähemalt tõestada.”
Nimetatud aksiomaatilistest seisukohtadest tuleb lähtuda ka siis, kui uurimise alla võetakse muud küsimused, mis pole esmapilgul otseselt seotud “eesti rahva mineviku tundmaõppimisega”. Eks terendu siitki Jakobson ja Hurt. Kui vahepealsed enam kui 70 aastat, mis lahutavad meid selle artikli ilmumistest, tõid endaga kaasa kõigile teadaolevaid dramaatilisi pöördeid Eesti ajaloos, ja märkimisväärselt on nende aastakümnetega muutunud ajalooteadus, siis meid näib vaevavat jõuetus näha Eesti ajalugu kuidagi teisiti, värskemal ja laiemal pilgul.
Sama elujõuline on ka Kruusi aktsenteeritud ärkamisaegne “kolmas kategooriline imperatiiv meie kodumaa mineviku tundmaõppimisele, ja nimelt, et see peab taotlema ka rahvuspedagoogilisi ülesandeid.” Olgu selle näiteks nimetatud Lauri Vahtre mullu avaldatud rahvuslikule kasvatusele pühendatud kirjatöö (vt Akadeemia 2004, nr 1).
Solidaarsuse idee
Rahvusluse teema oli möödunud sajandi esimesel poolel teravalt päevakorral, selles suhtes ei olnud erandiks ka Hans Kruus. Kogumikku on valitud tema paar artiklit sel teemal: “Eesti rahva ajaloolise kutsumise ideest” ja “Rahvusterviklikkusest”. Neis – eriti nüüd tagantjärele järele lugedes – avaldus Kruusi ehk ülamäära optimistlik ja tegelikkusega mitte haakuv kujutluspilt rahvuslikust olemisest. Tõsi, ta aktsepteerib teatud vastuolude olemasolu rahvuse raames, sest “enamik rahvuslikus ühiskonnas esinevaid antagonisme on relatiivsed, s.o sellised, kus ei taotleta vastaspoole füüsilist hävingut, vaid püütakse saavutada eeskätt tema teatavate omaduste, huvide ja võimete muutumist. Seda sotsiaalsete antagonismide relatiivsust suurendab oluliselt asjaolu, et vastuolulised rühmad on ühes või teises suhtes seotud ikka ka teatava solidaarsusega.”
Milline see “solidaarsus” oli, näitasid 1940. aastate sündmused, aga ka Hans Kruusi enda liitumine juunikommunistidega. Millised olid tema, “väga enesekeskse isiksuse” (H. Arumäe) motiivid selle sammu astumisel – võimalus realiseerida seni teostamata jäänud poliitilisi ambitsioone või muu –, ei ole siinkohal oluline, kuid selle sammuga ta justkui tühistas oma senised poliitilised, sh ka rahvuslusele pühendatud tekstid, sest kirjutades rahvusterviklikkusest jms representeeris ta ikkagi ainult kodanlust, mille vastasleeri oli ta nüüd astunud. Just poliitilises plaanis, kui tsiteerida Barthes’i, “lahustub kodanlus rahvuses, et heita sealt välja kõik need liikmed, kelle ta endale võõraks kuulutab (näiteks kommunistid)”. Ja kui EKP KK VIII pleenumil 1950. aastal nimetati Kruus kodanlikuks natsionalistiks, siis – jättes kõrvale ajastule omase sildistamise spetsiifika ja Kruusi enda nõukogudeaegsed arvukad propagandistlikud sõnavõtud – tuleb nentida, et oma rahvuslusele pühendatud töödes 1930. aastate lõpus esindaski ta selgepiiriliselt kodanluse ideoloogiat rahvusluse ideede vahendusel.
Tänaseski Eestis esindavad rahvuslikult meelestatud parteid tekkinud kodanlust ja rahvuslikku fraseoloogiat annab kasutada tugevatoimelise manipulatsioonivahendina nende suhtes, kes ei ole end poliitiliselt määratlenud ega meie ühiskonda läbivaid jõujooni piisavalt analüüsinud. Kümmekond aastat tagasi kirjutas Mihkel Mutt, et “laua ümber, kus süüakse homaari kuninga moodi ning juuakse ehtsat šampanjat, ei ole naljalt kohta natsionalistlikel meeleoludel.” Neile ei ole kohta ka seal, kus aetakse läbi silgu ja leivaga. Aga nad on lihtsamalt manipuleeritavad, rääkimata neist, kes paiknevad kusagil vahepeal.
Kruus paistab tänagi olevat hämmastavalt aktuaalne, seda nii oma ajaloolistes kui ka poliitilistes tekstides. Puudu on vaid põhjalik analüüs tema töödest. Aga eks seegi tuleb.
