TEET VEISPAK: Eesti ajalugu Lauri Vahtre järgi

 (2)
TEET VEISPAK: Eesti ajalugu Lauri Vahtre järgi
----

Lauri Vahtre järgi ei saa Stalini-aegse Eesti puhul “mingist tõelisest kultuurielust rääkida”.
Aeg-ajalt ilmub ikka uusi Eesti ajaloole pühendatud käsitlusi ja õpikuid. Neid peabki juurde tulema, sest uut iseseisvustki on juba olnud mituteist aastat ja kuidas ilma uute ajalooõpikuteta hakkama saab.

##Küsimus, mis meid selles kontekstis võiks ehk enim huvitada, on see, kuidas näeme oma ajalugu praegu, millisena tahame seda vahendada nooremale põlvkonnale. Ja siinkohal tasub uurida näiteks hiljuti ilmunud Lauri Vahtre “Eesti ajalugu” gümnaasiumile.

Iseenesest on see õpik küllaltki tasakaalustatud ja rahulik, vaikne ajalooline narratiiv, mis algab kaugest kiviajast ning päädib Eesti astumisega Euroopa Liitu. Ikka need ühed ja samad sündmused, millest on pea kõik varasemadki õpikud kirjutanud, olgu see muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ülestõus või Liivi ja Põhjasõda. Ega siin, kui lähtuda riikliku õppekava maatriksist, midagi eriti uut ka välja ei mõtle.

Kui liikuda kaasaja poole, näiteks möödunud sajandi 20-30-ndate aastate kultuurielu juurde, on veidi hämmastav veidigi suuremate üldistuste puudumine, kui selleks mitte lugeda korduvalt nimetatud otsimist-katsetamist, mis võiks viidata kultuurielu dünaamilisusele: “Kunstis, nagu kirjanduseski, otsiti ja katsetati esialgu palju. (---) Teatris katsetati iseseisvusaja alguses nii impressionismi, sümbolismi kui ekspressionismiga” jne. Kuid mida peaks gümnaasiumiõpilane (või ükskõik kes teinegi) peale hakkama lausega: “Nimekaim skulptor oli Jaan Koort, kelle paljude tööde hulgast võib ehk tuntuimaks pidada Toompea nõlva all paiknevat “Metskitse””?

Jääb see talle meelde? Kui jääb, siis on muidugi hea vastata õpetaja küsimusele, kes on Toompea nõlva all paikneva “Metskitse” autor, et Jaan Koort – aga edasi? Millist teadmist, millist ajaloomõistmist sellise fakti talletamine õpilasele juurde annab? Seda enam, et see on ka kõik, mida toonase skulptuuri kohta on siin kirjutatud.

Kui kultuurikäsitlusest edasi rääkida, peaks peatuma ka sõjajärgsel kultuurielul. Autor on selle suhtes üsna eitavalt häälestatud ning väidab, et toonase, Stalini-aegse Eestis puhul ei saagi “mingist tõelisest kultuurielust rääkida”. Ajastule iseloomulike näidetena nimetab ta kujutavast kunstist Treumanni-Karruse maali “Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks”, luulest Juhan Smuuli “Poeem Stalinile” ja kinokunstist Herbert Rappoporti “Elu tsitadellis”, leides, et “neist paljud olid isegi tehnilises mõttes huvitavad ning andsid tunnistust oma loojate andekusest. Kuid tervikuna on neid raske pidada kunstiteosteks, pigem kurioosumiteks”.

See on väga kurvaks tegev väide, sest mitte ainult Treumanni ja Karruse toonased tööd, vaid ka paljude teiste toona sotsialistliku realismi printsiipe järginud kunstnike tööd (sh ka kollektiivsed) on, sõltumata sellest, mida Vahtre arvab, kunstiteosed, ja mida aeg edasi, seda hinnalisemaks need muutuvad. Raske on aru saada ka sellest, millistest kriteeriumidest lähtub Vahtre, kui ta väidab, et Smuuli “lennukas luule” (s.t “Poeem Stalinile”)

ei kuulu kunstiteoste, vaid kurioosumite hulka? Sama käib ka Rappoporti filmi kohta.

Ega selles õpikus olegi mingeid faktivigu, mida peaks korrigeerima. Küsimusi tekitavad pigem mõttekäigud, mis ei tarvitse olla sugugi valed, sest inimesed näevad ja mõistavad ka ajalugu erinevalt.

Kui Vahtre kirjutab 1944. aastal Eestisse jõudnud 8. laskurkorpuse meestest, et “pikaajalisel propagandal oli olnud mõju: paljud korpusemehed uskusid siiralt, et tulevad Eestile vabadust tooma”, siis võib teisalt arvata, et küsimus ei olnud mitte niivõrd propagandas, kuivõrd selles, et sellise veendumusega ületati identiteedipuudujääk, mis neil meestel oli tekkinud Venemaal veedetud ajal.

Mäng mänguvalitsustega

Loe veel

Ja siis veel eksiilvalitsusest (õigemini küll valitsustest). Kui Vahtre (ja mitte ainult tema) väidab, et “eksiilvalitsus oli üheks institutsiooniks, mille kaudu säilis Eesti Vabariigi juriidiline eksistents”, siis oleks huvitav teada, mil moel see toimus, kui neid ei tunnustanud ükski välisriik, vähe sellestki – August Rei Oslo valitsusest ei pidanud midagi ka Ameerika eestlased, kes lõid endi tarvis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu. See ei olekski kuigi oluline, mida nad seal oma mänguvalitsustega tegid, kui siin kodumaal ei räägitaks viimasel ajal mingist 1944. aastasse ulatuvast virtuaalsest järjepidevusest.

Tegelikult on Vahtre raamat siiski nauditav lugeda, kuluks gümnaasiumiõpilastelegi ära, sest ei ole igavalt kirjutatud. Siin ei sünni küll uut narratiivi, kuid huvitav on ikkagi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare