TEET VEISPAK: Paul Johansen – sügava jälje jätja


Paul Johanseni panus Eesti vanema ajaloo ja keskaja uurimisse on aukartustäratav.

Paul Johanseni (1901–1965) kohalolu meie ajalookirjanduses on olnud Eesti vanema ajalooga tegelejatele nii iseenesestmõistetav, et tundub kuidagi kohatu hakata rääkima tema tähendusest selles. Õigupoolest on raske isegi leida arvestatava ajaloohuviga inimest, kes poleks ühte või teist Johanseni artiklit lugenud. Kui neid peaks aga leiduma kutseliste ajaloolaste seas, siis annab see tunnistust vaid äärmiselt kesisest ja häbenemisväärselt puudulikust erialasest ettevalmistusest, millega on raske midagi peale hakata.

Jüri Kivimäe ettevõtmine anda eesti keeles välja Paul Johanseni mahukas artiklitekogumik on igati sümpaatne ning tunnustust vääriv, sest sellega toob ta Johanseni loomingu ka nendeni, kes eelistavad emakeelt võõrastele keeltele, lisades ühtlasi rahvuslikule ajaloonägemusele natuke laiemat horisonti, mille järele on vajadus jätkuvalt akuutne. Kui enamasti on meie professionaalsed ajaloolased jäägitult hõivatud oma uurimisteemade ja kirjutistega, siis sellise töömahuka kõrvalülesande – Kivimäe on lisaks kogumiku koostamisele ja toimetamisele ka enamiku avaldatud artiklite tõlkija – enda kanda võtmine räägib ka aastakümnete taha ulatuvast kollegiaalsusest, mida meil võib vaid väga harva kohata. Sümpaatne seegi.

Laialdased huvid

Eks selle üheks põhjuseks peale Johanseni erialase meisterlikkuse ole ka see – nagu kirjutab Kivimäe saatesõnas raamatule –, et “Johanseni omaksvõtmine eesti kultuuris pole olnud jäägitu ega enesestmõistetav”.

Täna, arvan, on meil siiski pöördumatult möödas need ajad, mil rahvuslikud eelarvamused määrasid ära suhtumise ühte või teise autorisse, nagu juhtus sõja eel ka Paul Johanseni endaga. (Siin tahaks ikka ja jälle soovitada lugeda juba 15 aastat E.-N. Krossi vahendusel eesti keeles kättesaadavat ning antud raamatus taasavaldatud Johanseni artiklit “Rahvuslikud eelarvamused ja alaväärsustunne sotsiaalse tegurina keskaegsel Liivimaal”.)

Paul Johansen oli laialdaste uurijahuvidega ajaloolane. Sellest tulenevalt on koostaja jaganud raamatu viide olulisemasse alajaotusesse – vanem asustusajalugu ja kohanimed, eestlased ja sakslased vanas Tallinnas, eesti keele ja raamatu lugu, Liivimaa kultuurilugu, Hansa ajalugu –, mille alla on paigutatud Johanseni olulisemad teemakohased artiklid. Küllap oleks koostaja võimaluse korral seda jaotust laiendanud ja lisanud Paide asutamist käsitlevale artiklile ka Viljandi tekkeloole pühendatud põneva uurimuse jne. Ent see, mis tehtud, on kiiduväärt – igal koostajal omad eelistused.

Kuid Paul Johansen ei ole leidnud meie historiograafias sellist püsivat kohta mitte oma lühiuurimustega, mille hulka võiks antud kogumikus avaldatuid töid arvata, vaid ennekõike oma mahukate töödega. Olgu nimetatud ta doktoritöö “Eestlaste asustus ja põllundus keskajal” (1925), hiidmahukas “Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistu” (1933) või sõjajärgne “Põhjala missioon, Tallinna asutamine ja rootslaste asustus Eestimaal” (1951). Kui siia lisada veel Heinz von zur Mühleni (1914–2005) poolt lõpule viidud “Sakslane ja mittesakslane keskaegses ja varauusaegses Tallinnas” (1973) ja “Balthasar Russow kui humanist ja ajalookirjutaja”, siis on tervikpilt aukartustäratav. Lisaks 1930-ndatel aastatel ilmunud mitmed põhjalike ning mahukate teaduslike eessõnadega allikapublikatsioonid Tallinna linnaarhiivi materjalide põhjal.

Keelepiir pole ületamatu

Iga käsitletud teemavaldkonda on jätnud Paul Johansen endast märkimisväärse jälje, mida pole võimalik ignoreerida. See, et tema väiteid, hüpoteese kummutada või täiendada, nõuab väga tõsist ainesse süvenemist, sest valdavalt ei iseloomusta ta uurimisstiili mitte niivõrd omaaegsed teoreetilised uuendused, kuivõrd konkreetne allikmaterjali laiahaardeline analüüs. See on olnud ka üheks tagatiseks, miks ta tööd on aastakümnete möödudeski päevakajalised ja ilmselt jäävad selleks veel pikaks ajaks.

Raske on ütelda, kui otstarbekas oleks tõlkida eesti keelde Johanseni mõni mahukam uurimus, millest koostaja saatesõnas juttu teeb, sest huvi korral ei ole ka keelepiirid ületamatud. Ka teises keeles lugedes võib saada võõras omaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare