Teetanus ja kunstipisik maalides

 (4)
Teetanus ja kunstipisik maalides
Kunstnike Liidu presidendi isikunäituse avamine oli lillerikas.----

Nõukogude aja tegelikkus ei anna professor Jaan Elkenile rahu.
Jaan Elken on väga hea maalija aga... Mingi “aga” jääb ikkagi kripeldama. Just sellest aga’st tahakski rohkem rääkida.

Kunstnike Liidu presidendi mahukal isikunäitusel Tallinna Kunstihoones, mis reede õhtul lõhkes lilledest ja õnnitlejatest, on väljas hiigelmaale viimasest veerandsajast aastast, vanemad tagatuppa tõrjutud, uued uhkeldamas suures saalis.

Iga lapski näeb, et uued maalid ujuvad punavalguses, heiskavad kommunistlikke loosungeid, pühitsevad sirpi ja vasarat, Lenini pronkspead ja lööktöö rändvimpleid. Mõne maali lõuendiks ongi ENSV sametlipp vapi ja vastava üleskutsega kõigi maade proletaarlastele. Kunstnike Liidu presidendi kohta üsna ketserlik hobi, mis ajendab otse küsima: kellel on Eesti Vabariigis hea elada? Kas siis selliste presidentide eest me võitlesimegi?

Paistab, et jah. Ajal, mil ausad eestlased maadlevad pangalaenu ja liisinguga, peavad mõned juhtivad funktsionäärid surmaheitlust hoopis oma alateadvusega, kus punasirp niidab kapitalistliku edumeelsuse vilju usinalt nagu surmavikat. Tuleb kuidagi tuttav ette, ainult selle vahega, et vanasti olid “redised” seest valged ja pealt punased. Nüüd vastupidi – pealt oled kapitalist, seest aga kommunist.

Aegade mitmekülgsus

Elkeni analüüsimiseks jääb nii robustsest jaotusest muidugi väheks. Ideoloogilised identiteedid on talle pigem pained, mis murravad hapral hetkel teadvusse, teevad leitud hingelisele tasakaalule üks-null ja kaovad jälle alateadvuse öhe. See skeem töötas ka siis, kui Elken oli noor külma kõhuga hüperrealist sumbunud seitsmekümnendate õhustikus. Siis tulid kummitused teiselt poolt lahte, kapitalistlikust Soomest, virvendasid maalija silme ees Georg Otsa nimelise valge laevana ja kadusid sinna tagasi – liibuvate teksade ja “purukummi” paradiisi.

Usun siiski, et kahte kultuurilist alateadvust reguleerivad erinevad mehhanismid – iha ja hirm.

Elkeni “punamaalid” on kogu oma põrgulikus purpuris sündinud hirmust millegi naasmise ees. Kajakate saatel reidile tüüriv hüperrealistlik “Georg Ots” on aga pigem vabaduses seilav ihamasin, mis viib oma reisijad möllama otse kodanikuvabaduste paradiisi.

Sellised ängid ja tungid pole enam ainult Elkeni probleem,vaid terve põlvkonna kollektiivne lugu ja sellisena kahtlemata tükike teadvuse ajaloost. Kuid just sellest haaras kinni üks prillidega inimene tänavalt, kes võttis mul nööbist ja päris: mis aastal me elame? “Georg Ots” on ammu liinilt maas, punalipud muuseumis... Kas poleks aeg sillata oma muresid tänase päeva väljakutsetega? Kaua me põeme rahva silme all oma nõukogudeaegseid traumasid? Kas selline traumeeritud inimene üldse sobib juhtima kaasaegset kunstikultuuri? Viskas need küsimused õhku ja haihtus rahva hulka. Mine võta kinni, kellega oli tegu, eesti keelt rääkis küll jumala selgelt.

Ahjaa, ütles veel, et tema ema on samas Siberi linnas sündinud, kus Elken – küüditatute laps. Võib oletada, et selle noore nööbikeeraja hinges pakitseb samuti mingi Vene-trauma, küll kõigest väiksemat sorti kriimustus, aga ikkagi... Kunstipisikusse nakatumiseks piisab aga sellestki. Teetanus ei hüüa tulles, kunstipisik ammugi mitte.

Jaan Elken

Maalid 1978-2005

•• Kunstihoones

•• Näitus on avatud 10. aprillini

Jaan Elken

•• Sündinud 27. juunil 1954, Krasnojarski krais deporteeritute perekonnas.

•• Lõpetanud 1977 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialal.

•• 1995 –1999 Eesti Maalikunstnike Liidu esimees.

•• 1999 Eesti Kunstnike Liidu president.

•• Teinud 10 isikunäitust Eestis, osalenud paljudel grupinäitustel kodu- ja välismaal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare