„Tegelikkuse sabotaaž”: sürrealistlik foto Kumus
Eesti kunstipublikule ja Kumule on tunnustuseks, et enamik eksponaate on originaalid ja näituse turnee algab just Tallinnast. Kumu kui suurejoonelise rahvusmonumendi vastu tuntakse mujal maailmas üha rohkem huvi. Algul käisid rohkem uudistamas Eesti inimesed, nüüd kuuleb Kumus üha enam võõrkeelset juttu.
Sürrealism oli ehk esimene kunstivool, mille kohta võib öelda „interdistsiplinaarne”. André Breton, kes kirjutas 1924. aastal esimese sürrealismi manifesti, koondas enda ümber nii literaate, kunstnikke kui ka fotograafe. Võib öelda, et fotograafia sai tõsiselt võetavaks kunstiliigiks tänu sürrealistidele. Tuntum neist on Man Ray oma „Ingres’i viiuliga”. Tekkis fotokollaaž, mis oli avangardlik ka vene kunstis, kui mõtleme Aleksandr Rodtštenko peale. Peeter Linnap võib mind siin täiendada.
Hallutsinatsioon kui fotograafia
Sürrealismil on teatavasti kaks faasi: psüühiline automatism ja nn verism. Esimene põhineb luulel, kus viljeleti Sigmund Freudi meetodit, kus „kuulatakse üle” transis või hüpnoosis patsienti, saamaks seosetust jutust teada tema alateadlike tungide ja komplekside kohta. Nii sündisid esimesed sürrealistlikud luuletused ja seejärel pildid.
Kuid sürrealiste, kellel oli enamasti seljataga akadeemiline kunstiharidus, huvitas oma unenägude ja hallutsinatsioonide realistlik kujutamine. Kord küsis üks kunstikriitik Salvador Dalilt, kust võtab kunstnik sellise fantaasia. Dali vastas: „Ma ei fantaseeri, vaid jäädvustan fotograafilise täpsusega oma nägemusi.”
Näitus on hästi struktureeritud teemade järgi alates unenägudest kuni seksuaalsuse ja surma teemani.
E. H.Gombrichi sõnul on „paljudele sürrealistidele sügava mulje jätnud Sigmund Freud, kes on oma raamatutes tõestanud, et kui lülitada välja inimese teadlik mõttetegevus, siis tuleb temas esile laps ja metslane. Nad olid valmis tunnistama, et kunsti ei ole võimalik luua kaine mõistuse postulaatide baasil.” Palju on vaieldud selle üle, et sürrealistide loomingus on palju vahetut spontaansust ja palju odavat epateerimist. Ma pole suur fotograafia asjatundja, kuid Kumu näitusel mingit suurt „psüühilist automatismi” küll näha pole. Motiivid on ebatavalised, kuid pildistatud või lavastatud on väga kalkuleeritult. Huvitav on seegi, kuidas motiivid rändavad. Meelaste huulte kujutis on tuttav nii sürrealistlikust fotost kui ka maalist ning esineb ka ühes Ülo Soosteri kuulsas teoses.
