Tegin peedist pesumasinale trumli...
Iga endast lugupidav rokihuviline noormees 1960. aastatel valmistas ise elektrikitarri ja nii ka Ivo Linna. “Umbes 3 sentimeetri paksusest lauast lõigati kitarr välja – mida suurem lauatükk, seda uhkema vormi sai. Poes müüdi 7-keelseid vene häälestusega kitarre, millelt sai kitarrikaela. Kaela küljes olid ühel pool kolm ja teisel pool neli häälestusnuppu. Kolm saagisin maha ja nii sai 4-keelelise basskitarri. Sööklas laudadel olid peal laminaatplaadid, millest sai kitarrile käe alla värvilise aluse nagu päris kitarridel. Keelte alla oli vaja magnetit ja seda sai telefonitorude seest. Telefoniputkadest kadus toona palju materjali. Ka juhtmeid oli ka raske saada, aga selleks sobis teleantenni kaabel, mida poes siiski müüdi. Võimendi asemel kasutasime esimestel esinemistel raadioid. Mikrofonid olid kõige lihtsamad Leedu päritolu makimikrofonid – mis hääl sealtki välja tuli, aga ikkagi mikrofonid. Mikrofoni statiivi tegi tuttav töömees betooni sisse käivast armatuurist.”
Ivo Linna mäletab helilooja Uno Naissoo enda ehitatud “kosmilist” magnetofoni, mis töötas nagu üks magnetofon töötama peab.
Tehnikaimed
Tavaline oli see, et koolipoisid ehitasid ise värvusmuusika seadeldisi. 29-aastane Urmet meenutab, kuidas plekitöökojas sai kokku klopsitud neli kasti, mille sisse kinnitati tavalised elektripirnid ja kastide ette valgusfoori klaasid. Magnetofoni ja kastide vahel oli kellegi külamehe välja mõeldud ja kokku meisterdatud seadeldis, mis muusika eri kõrguste peale reageeris ning vastavale värvile signaali edasi andis ja tuled vilkuma pani. Sellise agregaadiga olid koolidiskol tõeline tegija. Lennuväljade lähedal elanud kasutasid valgusallikana seal tarvitatud eriti võimsaid proektoreid.
Vilkuvaid tulesid võis ise teha ka kuusele riputamiseks, kui kaks elektripirnikomplekti spetsiaalse seadeldise külge ühendada. Vilkusid küll!
Noore isa väljamõeldud seadeldis aastast 1960, mis annab märku beebi märgamisest. Lapse mähkme vahele olid pandud klemmid, mis ühendati läbi kahe lapiku patarei kellaga, mis hakkas helisema, kui lapsel mähe (muidugi marlist, ema õmmeldud) märjaks sai.
Hoopis tõsisemaid masinaid valmistasid igal pool külades tuhanded meistrimehed, et traktorid ja kombainid töötada saaksid või et neid üldse oleks. Läänemaa Koela küla mees Saamo Heldema on oma elus ehitanud kolm traktorit. “Kolhoosis kanti vanu masinaid maha ja nende osadest tuli leiutada, kuidas uus masin kokku saaks. Ka tehasest tulnud uued masinad tuli ümber teha, et need meie põldudel kauem vastu peaksid,” räägib 64-aastane mees.
Eriti uhke on Heldema oma kartulipanemismasina üle, mis aastaid töötanud ja mida teisedki külamehed kasutanud.
“Iga detail on natuke teisiti tehtud kui tehase masinail,” ütleb. Praegu paneb ta kokku õunapurustajat, mille mootorina kasutab elektrilise muruniiduki mootorit. Oma väikese veski ehitamisel on ta kasutanud näiteks Riga pesumasina trumlit ja mootori võtnud vana pumba küljest.
Koolis rakendasid nutikamad noormehed füüsikatundides õpitut eksamil ja meisterdasid raadiosaatjad-vastuvõtjad, et ette öelda.
Põnevaid masinaid mõtlesid välja ka üliõpilased. Marek Strandberg konstrueeris tudengipäevadeks pannkoogimasina, mille ajamiks oli vana pesumasina mootor ja kus kahte panni sai jalgrattapidurite abil ühendada hooratastega. Kummagi panni all oli elektriline küttekeha ja esimene pann viskas ühelt poolt valminud koogi teisele pannile teist külge küpsetama. Ei mingit rahvamajanduslikku tähendust - ainus, mida see pakkus, oli omalaadne nali, kommenteerib Strandberg tagantjärele.
“Küll ehitasin ma koolilapsena raketimudeli, millesse oli monteeritud fotoaparaadi objektiiv ning päästikmehhanism ning millega sai keelatud ajal teha aerofotosid. Raketi elu kestis alla kümne stardi ja vaatamiskõlblikke pilte oli ehk 3-4,” meenutab Strandberg veel.
Millest veel mida sai? Näiteks jootekolvist võis saada keeduspiraali. Pesumasina Riga mootorist muruniiduki. Tuletõrje vahtkustutist õnnestus nupumeestel kokku panna autosummuti.
Teadur Piret Õunapuu teab lugu eriti uskumatu idee peale tulnud eesrindlikust lüpsjast. Nimelt sai naine eduka karjatalitamise eest preemiaks tuttuue iguli, kuna tal aga kuskile sõita vaja polnud ega olnud ka juhilube, jäi auto hoovi peale seisma. Et masinale rakendust leida, võttis ta sellest istmed välja ning hakkas salongis tibusid kasvatama. Mõne aja pärast laitsid küll tuttavad karjanaise idee maha ning kauplesid auto endale sõitmiseks.
Midagi ei saanud lihtsalt minema visata – kui keskkonnasõbralik! Nii sai katkine veinipokaal või vaas alla puust või metallist jala. Keraamilisele teekannule võis katkise tila asemele metallist tila panna ja kui keedupoti sisse tuli auk, siis sai selle lappida ning kuivainete hoidmiseks kasutada. Päris mõistlik ju!
Igasugu nippe kasutati remontimisel. Värvidest müüdi põhiliselt jubedat pruuni ja valget, siis tembiti sobiv toon guaššvärvidega. Kui moodi läks nn soome papp, siis nupukamad said samasuguse välimusega põranda, kleepides kihtide kaupa ajalehti – neid käis ju igas peres mitu tükki – ja siis saadud pinda üle värvides ning lõpuks lakkides.
Kuigi poest eriti midagi saada polnud, võis sealt leida ka uskumatuid materjale – näiteks võis osta hambaplommipulbrit, mis veega segades sobis suurepäraselt ka näiteks pliidi parandamisel seguainena.
Suurepärase heliisolatsioonimaterjalina sobisid munakastid.
Käsitöö- ja ilutooted
Kui keegi mingi käsitöönipi välja mõtles, levis see kulutulena kõigi näputööhuviliste naiste seas. Eriti kuulsad olid isetehtud baretid - tänaval muud ei näinudki kui ühtemoodi valgetes bareti moodi paksukoelistes peakatetes naisi. Päris barette müüdi poodides harva.
Barettide tegemine oli lihtne: tuli kududa bareti fassongiga villane müts ning seda pesumasina tsentrifuugis nii kaua keerutada, kui müts oli vanutatud. Pärast pandi niiske ese suure potikaane või taldriku peale venima ja kuivama ning oligi barett valmis.
1960.-1970. aastail müüdi kaupluses Noor Tehnik trikooriide tükke, millest valmistati kõikvõimalikke riideesemeid, sealhulgas päevitusriideid.
Või kes ei mäleta, kuidas piimapaki kilest lõigati ribad ning neist heegeldati vannitoavaipu. Piimapakkidest esemete valmistamist õpetati lausa koolis. Kui hiljem tulid tetrapakendid, siis hakkasid osavnäpud neidki eri otstarbeil kasutama. Näiteks sobis see lindudele talviseks söögitoaks ja koolitunnis võis neist nii nukke kui autosid meisterdada.
Õllepudelikorkidest sai uhke kuumaveealuse, kui korkidele lõngast ümbrised heegeldada ja need omakorda omavahel kokku panna. Kõiki uskumatuid kodukaunistamisvidinaid ei jõuaks siinkohal üles lugeda. Näiteks piimapudelist võis plastiliini ja kivikesi või teokarpe lisades saada kaunistatud vaasi.
Igasuguseid asju sai valmistada ka heinapallinöörist – tegelikult sai midagi teha kõigest, mida kuskilt saada oli. Näiteks meeste aluspükse sai valmistada laste sukkpükstest: tõmbasid niidi välja ja need venisid võrgumustriliselt laiaks. T-särgist sai moeka asja, kui sinna šablooni järgi mõne ansambli pildi joonistasid. Viimased näited on juba liiga lihtsad ja tavalised.
Sukkpüksid-sukad olid naistele igavene katsumus. Õhtute viisi võeti sukasilmi peenikese kolme silmaga nõelaga üles ja parim moodus jooksma hakanud sukasilma kinni saada oli sellele veidi küünelakki panna.
Ise tembitud napsid
Teadagi oli kehv ka napsivalik, mida samuti kodusel viisil mitmekesistati. Nii võis viinast saada köömnelikööri või isegi defitsiitse “Kännu Kuke”. Tuli lihtsalt sobiva maitsega siirup keeta ja viinaga koos seisma panna.
Populaarne oli liköör “Aastaajad”. Liitri viina kohta oli vaja 200 grammi suhkrut. Segu pandi suurde suletavasse pudelisse ning vastavalt valmimisele lisati sinna maasikaid, sõstraid, vaarikaid, põldmarju jne. Kui viimased marjad lisatud, suleti pudel õhukindlalt ja jäeti pimedasse keldrisse jõuludeni seisma või maeti maasse allapoole külmumispiiri. Uskumatult hea jõulunaps!
Mustsõstranapsi tehti Eesti Naise köögitoimetaja Maire Suitsu mäletamist mööda nii, et kilole ilusatele sõstardele ning kilole suhkrule tuli lisada vähemalt poolteist liitrit viina. “Marjad pidid tingimata olema koos vartega ja ideaalselt terved. Marjad tuli rohke veega puhtaks pesta, nõrutada ja ettevaatlikult ühte suurde või mitmesse väiksesse purki hõredalt laduda. Suhkur marjadele peale ja õrnalt raputada. Siis purk ääreni alkoholi täis ning õhukindlalt, lakitud või värvitud sisepinnaga kaanega sulgeda. Kuni suhkur sulas, tuli purki iga päev ühte- ja teistpidi keerata ja siis kuni jõuludeni pimedasse keldrisse seisma jätta.
Veel tehti koorelikööri ning eriti hea oli rõõsast koorest, suhkrust ja piiritusest valmistatud magus ja rammus liköör, mida kutsuti “Tiigripiimaks”.
