Teie Nietzsche, nüüd Elajaloom. Erutusest ühe mõtleja mõistmisel

 (2)
Teie Nietzsche, nüüd Elajaloom. Erutusest ühe mõtleja mõistmisel
Mäetipult avanevas vaates kogeb C. D. Friedrichi üksildane rändur jumala kohalolu ja enese jumalikkust, ent Nietzsche Zarathustra laskub kõrgmäestikust inimeste sekka jumala surma kuulutama.Repro

Friedrich Nietzsche üks tähtsamaid teo­seid „Tragöödia sünd” ilmus nüüd ka Eestis.

Ta allkirjastab 1888. aasta novembris oma kirja Georg Brandesele:  Ihr Nietzsche, jetzt Unthier… Kiri on asjalik: kõne all on Dostojevski, August Strindberg, „Ebajumalate hämariku” eksemplari toimetamine Kopenhaagenisse. Kes on aga see Unthier? Elajaloom, Tühiloom, Peletis? Mõni erutusseisundis saatür? Allakirjutamise hetkel jumalik Dionysos ise? See Ristilöödu, kes jaanuaris, siis juba maskideta, hakkabki tema kirju kirjutama, nn hullusekirju?

Taani kirjanduskriitik Georg Brandes, kirja adressaat, kogub Eestis taas tuntust. Hiljuti ilmus tema raamatu „Søren Kierkegaard” tõlge. Selle saatesõnas kaardistab Peeter Olesk Brandese ulatuslikku mõju 20. sajandi eesti kultuurile, iseäranis Noor-Eestile. Tõlkimist vajaks veel üks Brandese teos: „Nietzsche. Käsitlus aristokraatlikust radikalismist”. Aasta varem, 1887. aasta detsembris, kirjas Brandesele – selle allkirjaks on veel üheselt Ihr Nietzsche – märgib ta: „Väljend „aristokraatlik radikalism”, mida Te tarvitate, on väga hea. See on, kui lubate öelda, üldse kõige mõistlikum, mida seni olen enda kohta lugenud.”

See Kopenhaageni ülikoolis peetud loengutest välja kasvanud pikem essee on üks esimesi käsitlusi, mis tutvustab Nietzsche vaateid laiemale publikule. Kirjas Brandesele jaanuaris 1889, allkirjaga Der Gekreuzigte, Ristilöödu, seisab ettenägevalt: „Pärast seda, kui Sa oled mind avastanud, polnud enam mingi kunsttükk mind leida: raskuseks on nüüd see, et mind kaotada…”

Brandes näeb Nietzsches eeskätt kultuurikriitikut, radikaalset kultuurifilosoofi, geeniust, kelle õpetuse tuumaks on arusaam vaimuaristokraatiast kui kultuuri ülesehitavast ja uuendavast jõust, kelle ette­võt­miste nimel peab kogu ülejäänud ühiskond tooma ohvreid. Kultuuriliseks ülesehitustööks pole aga Brandese sõnutsi või­melised mitte üksnes suured rahvad. Ka arvuliselt väike rahvas võib saada oma vaimult suureks, kui suudab endale kasvatada kultuuri­aristokraatia, olles valmis selle nimel kannatusteks ja ohverdusteks, valmis loobuma õnne ja heaolu üleüldise maksimeerimise nõudest. Mõistetav, et säärane, individualistlikku kõrgkultuurilist loovust õigustav, Nietzsche õpetust vabast vaimust ja üliinimesest Euroopa väikerahvastele adopteeriv esitus võib erutada tänini. Innustunult registreerib ja mõistatab Jaan Undusk Friedebert Tuglase tsenseerimata tekstide äsjase väljaande kommentaaris Nietzsche või­ma­likke mõjutusi. Epp Annuse artikkel „Noorte püüded ja rõõmus ajalugu: Gustav Suits ja Friedrich Nietzsche” visandab pildi Suitsu ajaloonägemusest kui Nietzschest inspireeritust – peamiseks tõestuseks täiesti tajutavaks maalitud noor­eestlaste erutus.

Ent mida tegelikult nooreestlased Nietzschelt lugesid? Andmeid selle kohta napib. Nimetatakse teoseid „Nõnda kõneles Zarathustra”, „Antikristus”, „Ecce homo”,  tsitaatide allikana veel „Sealpool head ja kurja”, „Moraali genealoogiat”. Tähtsam on aga küsimus: mida suudeti neist välja lugeda, mida mõista? Seejuures on kõnekas, et nooreestlaste algsest Nietzsche-afektist ei võrsunud suveräänset otseselt Nietzsche mõtlemisele keskenduvat, seda süvitsi arutavat ja mõtestavat traditsiooni. Nietzsche mõistmise tegelikke piire ja võimalusi eestikeelses kultuuriruumis märgistasid oma puudustega pikka aega  tõlked, milleni toona jõuti („Vastkristlane”, 1919; „Nõnda kõneles Zarathustra“, 1932). Tunglemisest ei sündinud arusaamist, et Nietzsche kirjutatu on nii filosoofiliselt kui ka filoloogiliselt väljakutse, mille enda kanda võtmine juba eesti keelde vahendamise tähenduseski on eeskätt mõtlemisülesanne ja nõuab säärasena enamat kui erutav lektüür.  

Või saab Jaan Unduski virtuoosses tegevuses Nietzsche vahendaja ja retseptsiooni tõlgitsejana näha nooreestlaste palangu hilist, ent seda rafineeritumat õit? Küsimus on, kuidas üldse suhestada end säärase ettevõtmisega, mille taotlusi näib kroonivat artistlik Nietzsche-tükk Adolfist „Goodbye, Vienna”. 

Loe veel

Ent nii või teisiti tuleb Unduski tõlgitud „Ecce homo” (1996) ja ka Jaanus Soovälja sisuliselt ümber tõlgitud „Antikristus” (2007) tunnistada mõõtu seadvateks. Nende tasemest enam allapoole langeda ei tohiks. Tuleb minna vaid nõudlikumaks. See arusaamine, nagu näha, on visa kirjastustele ja ka teistele tõlkimist korraldavatele institutsioonidele pärale jõudma. Ei tajuta filosoofilise mõtte ja võimete arengut Eestis. Ei hoomata, et iga nelja-viie aastaga toimub siin hüpe.

„Tragöödia sünd” peaks esmapilgul sobituma hästi noor­eestlaste seatud horisontidega. Sõnastab ju Nietzsche algselt just selles varajases teoses oma radikaalsed kultuuri ja vaimsuse uuendamise püüded. Ometi pole see raamat pälvinud noor­eestlaste tähelepanu. Mõõdu võt­mine antiigilt, enamgi, eel­klassikaliselt Kreekalt jäänuks arvatavasti nende Euroopa-ihalusele liiga akadeemiliseks ja ajalooliselt kaugeks. Pealegi või­nuks „Tragöödia sünd” oma wagneriaanluses mõjuda liiga saksakesksena. Vahest isegi baltisaksalikuna, kui pidada silmas selle sagedasi osutusi Friedrich Schillerile, baltisakslaste lemmikule. Säärane saksa-vanakreeka-baltisaksa Euroopa poleks noor­eestlasi paelunud.

Ometi võinuks neid tõmmata „Tragöödia sünnis” ehedalt välja käidud esteetiline revolutsioonilisus ja kunstniku-metafüüsika. Iseäranis käsitus loovusest kui dinoysosliku ja apollonliku ning sokratismi dramaatilisest vahekorrast kultuuri-, ajaloo- ja loodusjõududena. See oleks võinud heita valgust Brandese sõnastatud radikaalsele aristokratismile kui ka Euroopa väikerahvaste tarbeks disainitud nietzscheaanlikule elitaarse loovuse õigustusele.

Oma massiivsete, eeskätt siiski vanakreeka kirjandusloole ja tragöödiale rihitud, selle akadeemilisest uurimisest pärit kommentaaridega paistab Anne Lill „Tragöödia sünni” nihestavat veel suuremasse pingesse nooreestiliku Nietzsche kui puhta loovuse ja uuenemise geeniusega.

Tõlkemaskeeringus Elajaloom

Seejuures ilmneb Lillel kalduvus lepitada Nietz­sche tõlgitsust tragöödiast Aristotelese omaga, parandada ja kainestada Nietzschet Aristotelesega. Katarsis kui väe- ja jõutunde valulik pingestamine, ülevõimendamine – säärasena loovuse ja esteetilise emantsipatsiooni pulbitsev ürgallikas, nagu mõistab seda Nietzsche – osutub tasandatuks aristotesliku tähendusega, mille järgi seisneb katarsis tunnetest puhastumises, kergenduse ja tasakaalu (kainuse) saavutamises.

Oma tõlke altminekute puhul paistab aga Lill kannatavat samade vaevuste all, mis on painanud väheste filosoofiliste tekstide eestinduste enamikku me kõrgkultuuri heroilisest algusajast saati. Neist pole päris üle saadud veel tänagi. Häda on suutmatuses järjekindlalt ära tunda filosoofilist keeletarvitust, teatud hoolimatuses selle suhtes. Iseäranis eksitada võivad aga säärased mõtlejad nagu Nietzsche, kes filosoofilist keelepruuki nii sisult kui ka vormilt lammutades seda ühtlasi kasutavad. Eestis kultiveeritud kujutlus tõlkimisest seab nooreestilikus vaimus esikohale sõnalise taidurluse, keele mõnu ja ütlemise lihtsameelse ilu. Sellega aga kiputakse sõitma sirgeks ja siredaks ka neid filosoofilise keelepruugi käänakuid ja kitsikuid, mõttetöö ummik- ja pahupidikäike, millega on püütud sõnasse saada mõt­lemise ja olemise fundamentaalseid eeldusi sellekssamaks taidurluseks, selle vabadusteks. Ent vahet justkui pole. Peaasi, et Unthier erutab ka säärase tõlkemaskeeringuga… Ei, ärritab lausa!

Friedrich Nietzsche

Tragöödia sünd

Saksa keelest tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill

Tänapäev

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare