„Teise armukese” peaosalised: Ozon lavastab vaikides


Paul/Louis (Jérémie Renier) ja Chloé (Marine Vacth), kõike muud kui tavalised armastajad
Paul/Louis (Jérémie Renier) ja Chloé (Marine Vacth), kõike muud kui tavalised armastajadfoto: kaader filmist

François Ozoni uue filmi võlu on selles, et see pole lihtsasti mõistetav, ütleb näitlejanna Marine Vacth.

François Ozoni uue kõmulise filmi „Teine armuke” peaosalised Marine Vacth ja Jérémie Renier on pugenud päikeseprillide taha ja suitsetavad ebakindlalt. Marriotti hotelli katuseterrassil Cannes’is laksab palav päike otse vastu helevalgeid põrandakive. Inimesed on kuumuse ja kahe ereduse vahele vangi jäänuna üsnagi abitud. Näitlejatel on juba omajagu filmikogemust – on nad mõlemad ju Euroopa filmikunsti arvestatavad tähed –, aga päevad pole kaksikvennad ja õhustik on selline, et kohe juhtub midagi. Pinge sobib hästi ka kõnealuse filmiga, psühhotrilleriga, mis sekeldab exploitation-filmi, psühhoanalüütilise seansi, body-horror’i, esteetilise camp’i ja prantsuse suhteseebika vahepeal, miksides eri žanrite erinevaid elemente sellise lustiga, et on raske otsustada, kas peaks naerma, analüüsima või hoopis ära minema. Näitlejad peavad suure osa filmist veetma alasti ja kohati astuma üles stseenides, mis teeksid au ka tõelistele õudusklassikutele. Aga ilmselt ongi Ozoniga filmi tehes oodata, et lihtsalt läbi ajada pole tema puhul võimalik.

Vacthi tasast olekut peab üks naisajakirjanik ekslikult malbuseks ja üritab temast märkamatult pilti teha. Vacth kutsub teda korrale hääletoonil, millega võiks lõhestada juuksekarva tolle peas. Tundub, et kunst elab oma elu edasi ka pärast võtete lõppu ja pinge kestab. Päevad pole kaksikvennad.

Kas te kõhklesite enne nii nõudliku rolli vastuvõtmist?

Marine Vacth: Ei, sugugi mitte. Chloé tegelaskuju lubas mul eksperimenteerida ja proovida midagi uut. Nii „Teine armuke” kui ka Chloé võimaldavad erinevaid tõlgendusviise. Neis mõlemas on midagi häirivat ja filmi ega tegelast pole lihtne mõista. Erinevalt kasvõi eelmisest filmist, mille me koos Ozoniga tegime, „Noor ja ilus” („Jeune & jolie”, 2013), mis oli märksa lineaarsem ja realistlikum, peaaegu dokumentaalsena mõjuv film. „Teise armukese” võlu on selles, et ta pole lihtsasti mõistetav.

Jérémie Renier: Kahe tegelase mängimine on iga näitleja unelm. Olin käsikirja varem lugenud, aga pidin tegema läbi ekraaniproovid Marine’iga nagu ka teised näitlejad. Ozon on läbinud pika tee sellest ajast, kui me tegime koos filmi „Kriminaalsed armastajad” („Les amants criminels”, 1999), aga ta suhtub oma ideedesse ja filmidesse sama energiliselt ja kirglikult kui varem. See on nakkav.

Kas sama nakkav kui koostöö Belgia vendade Dardenne’idega, kellega olete teinud mitu väga auhinnatud filmi? Mille poolest Belgia ja Prantsuse filmid erinevad?

Renier: Belgia filmiajalugu on märksa lühem kui Prantsuse oma, võib-olla on tonaalsuses seetõttu lubatud ka suurem vabadus. Filmitegijad võivad oma materjalile läheneda pingevabamalt. Dardenne’idelgi on oma erakordne viis näitlejatega töötada. Nendega algavad näitlejaproovid kuu aega enne võtteid. Stseen stseeni järel ja päris võttepaikades. Näitlejatrupp ja võttemeeskond veedavad koos palju aega. Hiljem võtteperioodil filmitakse üks stseen päevas.

Ozoni puhul on erinev juba proovitegemine. Ta ei tunne vajadust koos nii palju aega veeta ja kõik käib märksa kiiremini. Kaks täiesti erinevat viisi. Võimalus töötada koos erinevate loojatega ongi üks näitlejakutse paeluvamaid külgi.

Psühholoogiliselt läheb „Teine armuke” päris kaugele ja otsib meie taluvuspiiri. Kas teile tundus samuti?

Renier: Mul ei teki õnneks oma tegelaskujudest sõltuvust. Võttele jõudes võtan oma karakteri nagu kingapaari ja panen jalga, pärast võttelt lahkudes võtan jälle ära. Tuleb leida tegelaskujuga ühisosa ja loomulikult on meis mõlemas olemas üksteise virvendus, aga ma ei võta neid kunagi koju kaasa. Isegi võtete vahel eelistan võtta vaheaja, visata nalja ja ajada juttu, mitte püsida karakteris.

Pidin mängima kaht tegelast ja mulle olid nad mõlemad huvitavad. Püüdsin neile muidugi anda erineva iseloomu, aga lugu nõuab ka seda, et nad mingil määral seguneksid. Asja selguse huvides jagas Ozon võtteperioodi kaheks, nii et ma pidin alguses mängima Pauli ja siis Louis’d, mistõttu oli seda kõike ilmselt pisut lihtsam teha. Sain keskenduda kõigepealt ühele ja siis teisele. Ülim egotripp!

Kas Ozon on stsenaariumis väga kinni või lubab ka näitlejatel loomeprotsessis osaleda?

Loe veel

Vacth: Meile jäeti täielik vabadus teha ettepanekuid. Ta on neid lavastajaid, kes ei vaevu eriti verbaalselt selgitama, mida ta soovib või mis on mõne stseeni mõte. Suur osa tema ja näitlejate vastastikusel usaldusel põhinevast suhtest tugineb vaikusele. Ta laseb tegutseda ja filmi omapoolsete ideedega toita. Aga roll oli üldjoontes käsikirjas olemas ja me ei istunud ümber laua ega arutanud filmi. Tegutsesime päevhaaval ja samm-sammult, stsenaariumile toetudes. Ta andis meile visuaalseid viiteid – võttepaigad ja muu selline – ning paigas oli ka žanr, psühholoogiline triller, mis andis mingi viite, kuidas rolli lahendada.

Kas teil oleks ambitsiooni liikuda väljapoole Prantsuse filmikunsti ja teha näiteks mõni ingliskeelne film?

Vacth: Mulle meeldiks küll teha filme teistes keeltes, aga mitte tingimata inglise keeles. Oleks huvitav alustada päris nullist ja õppida üksnes rolli tarbeks ära mõni keel.

Renier: Emakeeles näideldes tunned end loomulikult vabamalt. Kui ma tegin Argentinas koos Pablo Traperoga filmi „Valge elevant” („Elefante blanco”, 2012), pakkus see kogemus väga suurt rahuldust. Minu esmane eesmärk on kohtuda huvitavate filmitegijatega, olgu nad siis prantslased, belglased või pärit kuskilt mujalt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare