Teismelisepõli ei ole lihtsalt mäss, see on elu

VAT-teatri „Kirjaklambritest vööst” võib samastumisvõimalusi leida iga kooliõpilane, kes usub, et midagi halba ei saa juhtuda.

Kui ise äsja kümnenda klassi lõpetanud Mare Sabolotny debüütromaan „Kirjaklambritest vöö” 2007. aastal ilmus, öeldi, et see on lugu, millest on kõigil midagi õppida. 10.b klassi tüdruk Kati on üks igasse klassi kuuluvatest tegelaskujudest (nagu igas klassis saab koostada skaala teljel tibi–nohik): mässumeelne noor, kes vajab hädasti oma vanemate tähelepanu ning on kergesti kõigutatava meelega. Ta teeb suitsu, hakkab mõnikord õpetajatele vastu, käib pidudel, ei suuda magada ja ootab armastust. Kati ise peab end liigagi tavaliseks ning kui ta satub oma elule ja tulevikule mõtlema, siis valdab teda masendus. Niisiis on Kati tavaline tüdruk, kellega aga juhtub ühel ööl elu muutev intsident.

Lavastuses on piisavalt põnevust ja traagilisi sündmusi, et põhiliseks sihtrühmaks ja vaatajaskonnaks olevatele noortele huvitav olla. Teisalt on see peaaegu küllastumiseni rikastatud mänguvahenditest – seal on maskid ja nukud, sekka laulmist ja tantsimist. Rekvisiidirohkust tasakaalustab mõnevõrra lavakujunduse lihtsus ja hõredus, mida rõhutab näitlejate liikumine nähtamatutest ustest sisse ja välja, joomine nähtamatust tassist jne. Kuid peab tunnistama, et vaadates näpu otsa torgatud saiakestest tehtud nukukesi, jõuab nukumängu sugestiivne mõju hästi kohale ja õigustab end. Ja kui mängijad pärast mõnda aega mängu sisse elavad, ei pidurda trikitamine enam nende pinget.

Liigutav siirus

Katariina Kabel ja Meelis Põdersoo ning kohati ka Ago Soots kruvivad end lõpuks nii tihedalt tegelaste (vastavalt Kati, Juhani ja Markuse) ja nende hingeelu võrku, et seda on liigutav vaadata. Kui lavastuses peakski ebasiirust leiduma, siis on see vahest mõningates igandites, nagu poisi ja tüdruku kallistamine, mida suures taasleitud sõpruseõnnes kerge tagasihoidlikkusega segatuna üha uuesti tehakse.

Kui tegelaste mõtteid väljendavad mõnikord laulud ja teinekord lühikesed monoloogid, siis kolmanda variandina on mängu toodud jutustaja roll. Mitte küll väga traditsiooniline ja pigem salapärase häälena teatrikardina varjus, kuid sellegipoolest töötav valik, mis muus teatris on kergelt põlu all.

Usutavasti suudab „Kirjaklambritest vöö” noore publiku mõtlema panna ja loodetavasti jõutakse nii ka mingite järeldusteni, mis elu ehk paremaks muudavad. Endale ja teistele.

Noortetükk

Kirjaklambritest vöö

Autorid: Mare Sabolotny

ja Rein Agur

•• Lavastaja: Rein Agur

•• Kunstnik: Inga Vares

•• Valguskunstnik: Luise Leesment

•• Helilooja: Rivo Laasi

•• Koreograaf: Olga Privis (Vene Teater)

•• Osades: Katariina Kabel (lavakunstikool), Margo Teder, Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Rivo Laasi

•• Alates 12. eluaastast

•• Esietendus 8. aprillil rahvusraamatukogu teatrisaalis

•• Etendused 29. ja 30. aprillil