Teist õnne kui üürike ja mõttetu polegi olemas


Teist õnne kui üürike ja mõttetu polegi olemas
Terje Lepp

Inimene on tõeliselt vaba siis, kui teda keegi kodus ei oota, usuvad Sauteri tegelased.

Sauter on üle mitme aasta taas ühe uue proosaraamatu üllitanud. Peale novellide, millest osa on varem trükimeedias suve- ja jõulujuttudena ilmunud, leidub seal näidend „Armastus hammustab vastu”. See lause sobiks ka teose sisu täpsustavaks alapealkirjaks, sest armastuse ja vabaduse vahekord on selle keskne teema. „Kui üks armastab, miks siis teine, keda armastatakse, veel ise armastama peaks?” arutleb jõulujutus lahutuseks valmistuv tegelane. „Armastaja ahistab. Teine liigub siis eest ära, põgeneb selle ahistuse eest.”

Sauteri kujutluses pakub selline peitusemäng kannatavale poolele masohhistlikku naudingut. Inimesed seavad end vabatahtlikult sõltuvusse, mille kõrval pidev argipäevane joomine mõjub üsna süütult. See pool, kellele tema enda arvates liiga tehakse, „ootab omaenda punutud trellide tugevamaks kasvamist, ettekujutatud kannatuste kasvamist, et kui need on piisavalt rängad, siis saaks mässata nende vastu ja ennast välja murda”.

Trots ja mäss?

Korduvate motiividena saadavad selliseid mõtteid leige või ebaõnnestunud „vanainimeste seks”, mõttetu abielurikkumine, naisepeks, mille puhul pole selge, kumb pool rohkem kannatab, ja muidugi ikka joomine. „Jah, joomine oli nagu kohustus,” imestab mees jutus „Suur viin”. „Mingi bravaado oli selles. Igatahes joome, miks me ei joo siis. Trots ja mäss, mis nagu polnudki trots ja mäss.” Ka kogu muu tegevus toimub justkui inertsist, parema idee puudumisest – või õigemini selleks, et elunäinud inimeste halli argipäeva huvitavamaks muuta. Kaklemine ja üksteise ajude õgimine aitab erutuda, valu muudab elu elamisväärseks. Vahel pole valu aga vajagi, piisab sellest, kui harjumuspärane muster segi lüüa. „Nüüd polnud olemine mõttetu, oli hoopis absurdne ja see meeldis mulle. Ja teistsugust õnne kui üürike ja mõttetu polegi olemas.”

Üks lugupeetud kirjanik kurtis mulle kord eravestluses, et kriitikud on vastikud mölakad: alguses räägivad nad sulle, et tuleb lõpetada visklemine ja leida oma nägu. Aga kui sa selle leidnud oled, hakkavad nad sind kohe süüdistama enese kordamises. Nii et Sauterile tema novellide ülimat sauterlikkust ja korduvaid teemasid ette heita oleks ilmselt inetu. Tema tegelaseks võib olla pangaametnik, narkomaan, kunstnik või kirjanik, aga ühesugused luuserid on nad kõik – ja Jumala ehk kirjaniku jaoks ühtviisi armsad ja vastikud. Nendega on lugejal kerge samastuda ja ikkagi ise puhtalt välja tulla: näed sa, minu elu polegi nii masendav. Või siis: ennäe, mitte ainult minu elu ei ole mõttetu. „Kokkuvõttes läheb halvasti niikuinii,” lohutab Sauter. „Aga teekond halvani ei pea olema nii jube.”

Kogumiku viimane tekst, juba mainitud „Armastus hammustab vastu”, sisaldab eessõnas märkust: „Mängida tuleks tühised asjad suureks ja suured tühiseks, stiil on selline ja kangelased on sellised. Mitte unustada teemasid: vajadus täiskasvanuks saada ja vajadus säilitada lapselikkust. Armastuse üleminek ahistamiseks ja armastuse taastulek.” Mis siin ikka rohkem öelda. Ehk vaid seda, et kui tööpäev kummi tühjaks ja juhtme kokku jooksutab, võib vastumürgiks Sauterit pruukida. 

„Must Peeter”

Peeter Sauter

Eesti Keele Sihtasutus

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare