Teistsugune mees valgel kinolinal
Maineka iiri päritolu filmilavastaja Neil Jordani (“The Crying Game”, “Intervjuu vampiiriga”) uus linateos “Breakfast On Pluto” (“Hommikusöök Plutol”) tuli välja erakordselt õigel ajahetkel. Mitte et Jordanil Eestis toimuvast vähimatki aimu oleks. Kuid tõsiasi, et Tallinnast (mille isamaaliitlastest volinikud jutlustavad sopalehtedes homo- ja üleüldse kõigi teistsuguste foobiat) kultuuriliselt mitte just sadade tuhandete miilide kaugusel usub keegi täiesti siiralt, et ka transvestiit on inimene – armas ja sümpaatne pealegi –, on kahtlemata tähendusrikas.
Patrick “Kitten” Braden, keda mängib hämmastavalt mitmekülgne Cillian Murphy, on transvestiit selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Imikuna hüljatud Patrick kasvas kasuema juures, sest Isa Bernard (Liam Neeson), kes on selles loos isa nii suure kui ka väikese tähega, ei saanud poega omaks võtta ilma end lolliks tegemata ja uskliku Iiri dogmadega vastuollu sattumata.
Kitten näib oma seksuaalsuses – võib-olla ema puudumist kompenseerida üritades – juba nelja-aastaselt surmkindel olevat ning sirgudes otsustab ta suunduda koomiliselt konservatiivsest Iiri kodukolkast 1970-ndate glamuurist haaratud Londonisse oma ema otsima. Mitte et talle umbsel Iirimaal toimuv ebaõiglus kübetki korda läheks: käies oma erakordselt sündmusterohket teed, mida palistavad kohtumised kõige kummalisemate inimestega alates glam rock’i lauljast Billy Hatchetist (kunagise Iiri ansambli Virgin Prunes laulja Gavin Friday kehastuses), kes varjab oma kodutreileris IRA relvaladu, kuni peaaegu david-lynchiliku mustkunstniku Bertieni (Stephen Rea) välja, jääb muretu Kitten ellu peamiselt tänu oma käegalöömisele.
Pahvikslööv tõesti, kuid Kittenit ei heiduta ei valesüüdistused kohaliku diskoteegi õhkimises ega tänavalt autosse rebitud “pedekate” kägistamisest rahuldust otsiva Mr Silky Stringi (geniaalne episood Bryan Ferrylt) jahmatavalt fotogeeniline kallaletung. Ning kõige vähem heidutab Kittenit tema seksuaalsus.
Film kõnetaks eestlastki
Kindlasti pole reissööri eesmärk maailma tolerantsipiiri pidi kaheks jagada, ent Londoni kinos empaatiat ninasõõrmeid pidi väljahingavate inimeste keskel istudes on see mõte kerge tekkima. Kentsakalt kõnelevasse meesnaisesse suhtuvad inimesed isegi valgel kangal väga erinevalt. Eraldusjoon ei pruugi joosta mööda geograafilisi riigipiire ja vaatamata kuuldustele, et “Breakfast On Pluto” Eesti filmilevisse ei jõuagi, kõneleks ta eestlastega täpselt sama ausalt ja ehk arusaadavamaltki kui Londonis, tuhandete eri dialektide ristumispunktis. Rezissöör Neil Jordan jutustab südamliku ja lõbusa loo ning naljakas pole seejuures mitte fakt, et naine võib sündida mehe kehasse, vaid et inimesed peavad seda mõnikord naljakaks.