Tekstiuputus Rotermanni soolalaos
Isegi oma kohvik on siia Noku klubi esindusena tekkinud. Õhtuti lubatakse pealekauba muusikat ja performance’eid segamini. Mis toimub?
Nagu tavaliselt, on kõiges “süüdi” kunstnikud. Marko Mäetamm on ühte heitnud kahe inglase, Lucy Harrisoni ja Pete Neviniga, et läbi mängida nn lääneliku muuseumikülastamise mudel, mis näeb muuseumi pigem raamatukogu või teatri ajaviitekohana, kuhu tullakse pikemaks ajaks.
Nende kolme kunstniku näitusele lisanduvad kuu jooksul õhtuti teiste aktuaalsemate tegijate etteasted, kas siis rohkem kunstiga (Andrus Joonas, Hanno Soans, Puhas Rõõm jt) või muusikaga (Aivar Tõnso, Pastacas, Rainer Jancis jt) seonduvalt. Kampa on võetud ka August Künnapu kureeritav kunstiüritus Mustamäe haiglas, kuhu hakkavat soolalaost septembri viimasel nädalal ka bussimarsruut viima. Linnas levitatakse arvestatava tiraaĻiga ajaleheformaadis näitusekava.
Kogu kompott mängib seega “korduvkülastuse” panuse peale. See pole näitus, kus vaataja poole tunniga “piltidele ringi peale teeb”. Puhtfüüsiliselt ei saa ka selleks jaksu jätkuda, sest Harrisoni-Mäetamme-Nevini tööd hiilgavad tekstirohkusega. Inglased kirjutavad loomulikult inglise keeles ja seda teeb ka Viljandi poiss Mäetamm juba mitu aastat.
1990-ndate alguses sai Mäetamm tuntuks popilike maalidega, mil ilutsesid jaburad pildiallkirjad. Aegade arenedes hõivasid ta pildiallkirjad peaaegu poole maalipinnast, nii et teksti ja pildi kombinatsioon meenutas mingit koomiksi ja elektrotehnilise skeemi hübriidi. Nüüd on kujundiga aga hoopis hullusti, sest see on ühe-mõtteliselt illustratsiooniks Mäetamme alias Mark Adami tekstidele.
Midagi sarnast näeb Nevini töödes, kus mingis 3D-programmis vormistatud pildid on digitaaltrükistel narratiivide kõrval sekundeerivas rollis. Nevinit paistab hoopis rohkem huvitavat tüpograafia kujundipagas – kuidas muidu seletada kirillitsa tähtedega pikitud tekste, mis valmistatud välismaalase jaoks eksootilistel vanadel Tallinna kirjastuse Ühiselu trükipressidel.
Näitust siduv kontseptsioon tuleb siinkohal appi. Tegu olevat külma sõja aegse nostalgiaga mõlemal pool endist raudset eesriiet. Nevini nostalgia piirdubki osalise kirillitsa kasutusega oma horror-lugudes, millest annab välja lugeda 1950. aastate lapse kunagist hirmusegust huvi “paha Nõukogude Liidu” vastu.
Lucy Harrisoni tuumapommi teemalised leheväljalõiked või Viru hotelli aknast filmitud
“spioonilood” seostuvad teemaga ehk kõige rohkem. Mäetamm aga teeb kontseptsioonile ninanipsu, sest eeldatavate viisnurkade asemel peegeldub ta kiiksuga õudusjuttudest (“Väga kurb lugu ühest väikesest poisist” ja ülimalt õel “Sarah.doc”) vastu üsna ajatu hirm, mis võib samahästi pärineda “raudse eesriide”-vaba maailma aastavanusest sündmusest, mida on hakatud tähistama ingliskeelse numbrikombinatsiooniga nine-eleven.
