Telekuulsused nagu meie

Samal ajal kui telerit vaatavad peamiselt memmekesed, elab televisioon läbi oma ajaloo tõenäoliselt suu­rimat murrangut. Staarid astuvad tõsielusarjades üles tavaliste inimestena, “tavalistest inimestest” saavad staarid. Mis jääb pinnale ja mis vajub põhja?

 Olin maal sõbra juures, kelle koduste vahenditega turgutatud televiisor näitas vaid kaht Eesti kommertskanalit. Ei saa öelda, et need kaks õhtupoolikut oleks olnud ehmatavad – kuid paratamatult kerkis küsimus televisiooni rollist inimeste eluvaadete ja maitse-eelistuste vormijana. Õhtul vaatame telerist hittsaateid tantsud-laulud täh­tedega, “Tõehetk”, “Saladused”, “Võsareporter”, “Tuleproov”, järgmisel hommikul loeme tabloididest nendesamade saadete kangelaste kohta.

Vastutus ja eetika

Õnneks saan end lohutada faktiga, et Eesti kõmulehekultuur on üsnagi pehme ja kultuurne võrreldes paljude lääne eeskujudega. Staarisaated on ju pelgalt glamuurne meelelahutus, mis ei kahjusta kellegi närvikava ega väärikust, tantsupõrandal libisemine on umbes nagu tikuvõileibade söömine – kõhtu täis ei saa, kuid maitse peenest elust saab suhu küll. Kuid kus sünnivad otsused, mida näidata ja mida mitte? Millest lähtuvad telekanalite programmijuhid oma valikutes?

Toomas Vara (TV3 tegevjuht) rõhutab eetilist standardit: “TV3 ei taha oma programmi saateid, mis oleksid televaatajale traumeerivad või mille pärast meil tegijatena oleks inimeste ees häbi. Seda võib nimetada meie eetikaks, aga pragmaatiliselt lähenedes on see telekanali kuvandi ja sihtgrupi küsimus. Kommertskanalid keskenduvad küll meelelahutusele, aga inimestele ei tohi haiget teha ega madalaks ja nõmedaks minna. Mina arvan, et pimesi “rahva tahet” järgides võib jõuda absurdini. Siis võiks ju õhtuti pornot näidata?”

Olle Mirme, Eesti vaadatuima ja skandaalseima telekanali programmijuht, on lakoonilisem: “Kahtlemata vastutab telekanal oma programmi eest. Lisaks üldistele eetilistele kategooriatele reguleerivad teleprogrammi sisu ka Eesti Vabariigi seadused.”

Kapitalism on meid õpetanud edulugu välja lugema vaid arvudest ning nõnda on saanud iganädalasest telesaadete tipp-10-st omaette jumalus. Kui aga vaadata arvude taha, siis selgub, et parimal eetriajal löövad telerite ees massiga keskealised ja memmekesed – umbes kaks kolmandikku vaatajaist on vanemad kui 40, neist omakorda kolmandik vanemad kui 60 aastat. Noorema sihtrühma tähelepanu köitmiseks tuleb võistelda märksa mängulisema internetiga ja see ei ole lihtne...

Rokki ja ooperit

Ideaalis võiks muidugi teleprogramm kasvatada meid pare­mateks inimesteks, rõhutades positiivseid väärtusi, õpetades maailma nägema sallivama ja humaansema pilguga. Kuid inimene on loomult teadagi laisk, diivan teleri ees on enamasti see koht, kus tahetakse end välja lülitada ja järada võimalikult kergesti seeditavat kiirtoitu. Rahva hääl nõuab verd, seksi ja glamuuri.

Olle Mirme toob seepeale paralleeli muusikaga: “On rokkbändid ja on sümfooniaorkestrid. Rokisõbrad võivad arvata, et sümfooniline muusika on igav, ja klassikalise muusika austajatetele võib rokk tunduda omakorda labase müdistamisena. Sama lugu on ka telekanalitega: on meelelahutuslikumaid ja tõsisemaid kanaleid – silte külge kleepida on pehmelt väljendudes mõttetu tegevus. Igaühel neist on oma vaatajaskond ja oma asi ajada.”

Paraku on üsna keeruline klassifitseerida paljusid hittsaateid rokiks või klassikaks, pigem on tegu räige tümaka või taidlusega – vähenõudliku, kuid selle eest populaarse žanriga.

Rahva hääl

Tõenäoliselt tähendab televisiooni jaoks suurimat murrangut selle demokratiseerumine – nii digitaalseks muutmine, mis võimaldab vaatajal endale ise programmi koostada, kui ka sümbioos interneti ning mobiiltelefonidega, mis on andnud ühtäkki ka kõige tehnikakaugemale tüübile videopildi loomise võimalused. Nende muutuste vilju on raske ennustada, kuid praegused märgid näitavad kindlalt vox populi rolli suurenemist.

Sellist demokratiseerumist hoiavad balansis popid ja tugevad telesarjad (“Meeleheitel koduperenaised”, “CSI”, “Gray anatoomia”). Kui veel kümmekonna aasta eest oleks olnud mõeldamatu, et A-kategooria filmitähed löövad kaasa teleseriaalides, siis viimastel aastatel on kvaliteetsarjades üles astunud terve hulk diivasid (Glenn Close, Meryl Streep, Ralph Fiennes, Kevin Spacey, Susan Sarandon jne).

Ka on üks selle hooaja tele­trende vanade legendaarsete sarjade surnuist äratamine ning nende ülesputitamine – uut lendu naudivad nii “90210” (endine “Beverly Hills 90210”), “Knight Rider” kui ka klassikaline Robinson Crusoe lugu.

Kuid kahe suunda näitava teleauditooriumi – Ameerika ja Suurbritannia oma – suurimad lemmikud on juba viimased paar aastat olnud tähetantsud ja lauluiidolite valimine. Nende saadete finaalid purustavad endiselt vaatajaarve ning paljud laulusaates osalejad (mitte vaid võitjad!) jõuavad ka kosmiliste plaadiläbimüükideni. Kuid oma plaate püüavad müüa mitmed teisedki reality-tähed, kes soovivad üleöö tekkinud kuulsuse dollariteks konverteerida – olgu selleks siis “Lihtsa elu” Paris Hilton, moosinägu Bob Guiney “Bachelorette’ist” või Jai Rodriguez “Stiilsest viisikust”.

Toomas Vara: “Reality pole kuhugile kadunud, kuid selliseid isoleerime-inimesed-ja-vaatame-mis-juhtub-stiilis asju jääb suurtel kanalitel üha vähemaks. Reality on edasi arenenud kategooriates, nagu family factual (kuidas lapsi kasvatada, pere-eelarvega hakkama saada jms) või näiteks dating reality (“Üksikvanem otsib kaaslast” jpt). Ja loomulikult suured stuudiosõud, mille üheks elemendiks on reality, kuid see pole nii domineeriv – pigem tekitatakse vaatajahuvi glamuuri ja/või ebatavaliste osalejatega ebatavalistes olukordades.”

Staarisära

On teada, et majandusraskused pagendavad inimesi ulmadesse, ning nõnda ongi argimurede vastu parim palsam glamuurne tõsielusaade, kus lihast ja luust staarid tantsivad, laulavad või võitlevad kehakaaluga. Ka glamuurse, 1978. aastal esilinastunud “Dallase” edus võib suuresti süüdistada tol ajal maailma majandust kummitanud energiakriisi.

Kuna staarifluidumile on üles ehitatud lugematul hulgal eri kaliibriga tõsielusaateid, siis lähevad staaride kõrval ilmselgelt loosi ka nende emad, kallimad või 1980-ndate poistebändide närtsinud liikmed.

Olle Mirme: “Kõige laiahaardelisema ja emotsionaalsema meediumina televisioon ühtaegu “tarbib” ja “sünnitab” üha uusi tähti. Kui “Tantsud tähtedega” skeemil põhinevatest saadetest rääkida, kus tuntud inimesed pannakse neile harjumatusse rolli, siis siin on muidugi üha raskem millegi uuega üllatada. Kindlasti kehtib selleski žanris raudne seaduspära, et koor jääb pinnale ja muda vajub põhja.”

Mida annab veel tähtedega teha? Üks hitte on tähetantsude analoog, kus kuulsused õpivad mustkunstitrikke (“Celebracadabra” ja “Celebrity Circus”). Muidugi tantsitakse jääl, püütakse jääda ellu kuskil võimalikult ebatsiviliseeritud paigas või logeletakse lihtsalt mõnes villas. Kurioosumitena võiks mainida näiteks kuulsuste härjasõitu (“Celebrity Bull Riding Challenge”), pokkerit (“Celebrity Poker Showdown”) või võõrutusravi (“Celebrity Rehab”).

Iroonilisel kombel on võõrutusravisaates terve hulk tegelasi, kes on saanud kuulsaks mõnest eelmisest tõsielusaatest (peamine alkohoolikute kasvulava tundub olevat “American Idol”). Äkilise kuulsusega ummikusse jooksnuna otsida abi alkoholist ning siis sellest vabanemiseks minna taas mõnda tõsielusaatesse tundub enam kui irooniline.

Sööme vaklu ja võtame alla!

Tohutut menu naudivad ka võistu allavõtmisele keskendunud teleprogrammid – nii näiteks jookseb kuulsuste salenemisvõistlus juba 6. hooaega (“Celebrity Fit Club”) ja Ameerikas võistlevad omavahel terved paksude perekonnad.

Samuti köidab nooremat televaatajat kõik moe ja modellindusega seostuv. Juba 11. hooaega muidugi Ameerikas jooksev “Next Top Model” on sünnitanud terve hulga kloone üle maailma, Heidy Klumi juhitav moeloojate võistlus “Project Runway” kogub klikke ka internetis ning kohe algab uus tõsielusõu, kus wannabe’id võistlevad ajakirja Elle toimetaja koha pärast.

Iga korraliku tõsielusaatega käib kaasas tähelepanunäljas meediavaht: soovitatavalt on igal osalejal varuks mõni saladus või kiiks. Ideaalne on naine, kes osutub hoopis meheks, kes on eksnarkomaan kuskilt getost. Pisarad ekraanil annavad võimaluse veidi nutta oma elu sõlmimata otste pärast.

Muidugi naelutab vaatajad ekraanide külge kõik rahaga seostuv, eriti kui seda on lademetes. Olgu tegu rikutud teismelistega, kelle elu ainus sisu on poodides laristamine, või võimalus murda mõne piltilusa miljonäri süda.

Eetiliste piiride nihutamise tõttu on jõutud ka prostituutideni – nii USA-s kui ka Suurbritannias vändatakse sarja, mille peategelane on kehaga leiba teeniv kaunitar. Seks müüb. Samuti vägivald – end võidusummade eest võimalikult masohhistlikesse olukordadesse panevad inimesed pumpavad adrenaliini soontesse ka diivanitel lösutajatele.

Hollandis kümne aasta eest alguse saanud “Fear Factorist” (inimkatsed vaklade söömisest kuni elusalt matmiseni) on oma versiooni teinud 26 riiki. Üsna erilise ekstreemsuseni jõuti aga tõsielusõus “Kid Nation”, kus oma n-ö riigikorda püüavad isolatsioonis üles ehitada 40 last vanuses 8–15 aastat. Muidugi tõi “Kärbeste jumalat” meenutav seriaal, kus on mängus ka suur auhinnaraha, kaasa hulga süüdistusi laste ärakasutamises.

Eesti kanalite programmijuhid oskavad siin vaid lohutada – Eestis ehk nii radikaalsete asjadeni ei jõuta. Kuigi jah, hiljuti nähtud iseend kastreeriv veterinaar “Saladustest” ei olnud just ka kõige helgem meelelahutus...

Tähesärast ja piiride kompamisest väsinute lohutamiseks on aga välja mõeldud heategevus-reality’d. Olgu selleks siis koduperenaiste jumalanna lahkusest sündinud “Oprah’s Big Give” või miljonär, kes askeetlikust elust pimestatuna kingib sadu tuhandeid dollareid mõnele lihtsale tüübile (“Secret Millionaire”). Ning miljonid televaatajad saavad veekalkvel silmadega unistada oma kohtumisest mõne miljonäriga...

Uut Urmas Otti oodates...

Üldiselt on ikka nii, et kõige äärmuslikumate elamuste saamiseks tuleb jälgida Ameerika teleprogramme. Ka kõige suurejoonelisemad ja hoogsamad näited tulevad sealt. Kui jälgida ühemehe-reality’eid (à la Kathy Griffin, Paula Abdul, kohe varsti ka JLo), siis sarnastest katsetest meil meenuvad vaid Anu ja Carola huligaansused ekraanil. Paratamatult ei ole meil piisava karismaga staare ja muidu intrigaane, kes oleksid nõus sellises avantüüris osalema ning läheks ühtlasi massidele peale.

Sama kurb on olukord ka jutusaadetega. “Õhtune Ekspress” ja “Paar” püüavad täita seda kasinat nišši. Olle Mirme ei luba žanri alahinnata: “Talk show ehk jutusaade on vaatamata näilisele kergusele – kaks inimest ajavad omavahel lihtsalt juttu – üks kaelamurdvamaid teležanre üldse.

Kaamera ees lobiseda oskab ju igaüks, aga kahe inimese vestlust suudavad haaravaks vaatemänguks muuta vaid üksikud supertalendid.”

Toomas Vara näeb põhjust nii tugevate saatejuhtide kui ka igaks nädalaks põnevate külaliste leidmise raskuses: “Ja nii kahju, kui see ka pole, aga staatiline vestlus (olgugi et põneval teemal) jääb praegu reitingult kindlasti alla suvalisele Van Damme filmile.”